LIMSwiki

iPod on kaasaskantav meediapleier, mida valmistab ja toodab Apple.

Tootevalikus on praegu kõvakettaga iPod Classic, puutetundliku ekraaniga iPod Touch, kompaktne iPod Nano ja ülikompaktne iPod Shuffle. iPod Mini ja iPod Photo mudelite tootmine on lõpetatud. iPod Classicud säilitavad andmeid sisemisel kõvakettal, ülejäänud iPodi mudelid kasutavad aga välkmälu, et võimaldada väiksemaid mõõtmeid.

Nagu ka paljud teised digitaalsed muusikamängijad, võivad ka iPodid töötada väliste andmekandjatena. Mälumaht varieerub vastavalt mudelitele, ulatudes 2 GB-st iPod Shuffle'i puhul kuni 160 GB-ni iPod Classicul.

iPodi seeria tuleku kuulutas Apple välja 23. oktoobril 2001 ja esimene iPod jõudis turule 10. novembril 2001. Kõiki mudeleid on ka mitu korda ümber kujundatud. Kõige hiljutisem kujundusemuutus toimus 1. septembril 2010.

7. septembril 2005 lõpetati iPod Mini tootmine ja see asendati uue iPod Nanoga. 28. juunil 2005 lõpetati ka iPod Photo tootmine.

Alates 2010. aastast hakkasid iPodi müüginumbrid iPhone'i omadele alla jääma. 9. septembril 2014 lõpetati iPod Classicu tootmine, 27. juulil 2017 lõpetati ka Shuffle'i ja Nano tootmine, tootmisse jäi ainult Touch.

Sajandivahetuse paiku hakkas Apple tootma tarkvara personaalsete digitaalseadmete kasvavale turule. Digitaalsed kaamerad, fotoaparaadid ja märkmikud olid selleks ajaks saavutanud juba küllaltki hästi välja kujunenud turuosa. Apple'i hinnangul olid aga tollased kaasaskantavad meediapleierid seevastu kas suured ja kobakad või väikesed ja kasutud ning nende kasutajaliidesed olid "uskumatult kohutavad", nii et Apple otsustas ise parema toota.

Tollase Apple’i tegevdirektori Steve Jobsi käsul moodustas Apple’i riistvaraosakonna peainsener Jon Rubinstein töörühma iPodi väljatöötamiseks, kaasates teiste hulgas ka riistvarainsenerid Tony Fadelli ja Michael Dhuey ning disainer Jonathan Ive’i. Toode töötati välja vähem kui aastaga ning seda esitleti 23. oktoobril 2001. Jobs kirjeldas seda kui Maciga ühilduvat seadet, millel on 5 GB kõvaketas ja mis "paneb 1000 laulu sulle taskusse".

Apple ei töötanud iPodi tarkvara välja täielikult firmasiseselt, vaid kasutas PortalPlayeri alusplatvormi, mis põhines kahel ARMi tuumal. Apple palkas lisaks veel ühe firma: Pixo, et too aitaks kujundada kasutajaliidest Steve Jobsi enda järelevalve all.

Apple proovis aastate jooksul jätkuvalt parandada kasutajaliidese väljanägemist. Põhiliselt muudeti ainult pisiasju, näiteks šrifti, aga 2007. aastal tegi Apple ka veidi suurema muutuse: koos kuuenda generatsiooni iPod Classicu ja kolmanda generatsiooni iPod Nano väljatulekuga Apple n-ö poolitas ekraani nii, et menüüd kuvatakse vasakul pool ning albumite kaanepildid, fotod või videod paremal pool.

2007. aasta septembris juhiti Apple'i ja patendifirma Burst.com vahelise kohtuprotsessi ajal tähelepanu iPodiga sarnasele seadmele, mis töötati välja 1979. aastal. Kane Kramer taotles 1981 patenti oma "plastist muusikakarbile", mida ta kutsus nimega IXI. Ta ei suutnud koguda piisavalt raha, et pikendada oma toote ülemaailmset patenti ning see aegus. Kramer ei saanudki kunagi oma ideest kasu.

Nime iPod pakkus välja vabakutseline reklaamikirjanik Vinnie Chieco. Nimi iPod tuli talle väidetavalt pähe filmi "Kosmoseodüsseia 2001" repliigist "Open the pod bay door, Hal!". Pärast mõningat uurimist leiti aga, et iPodi-nimeline toode on juba olemas. New Yorgist pärit Joseph N. Grasso oli oma "avaliku internetikioski" kaubamärgi registreerunud 2000. aastal iPodi nime all. Grasso loovutas iPodi kaubamärgi Apple'ile 2005. aastal.

iPodi seeria tooted suudavad esitada paljusid audiofailivorminguid: MP3, AAC, M4A, Kaitstud AAC (Apple iTunesi poest), AIFF, WAV, Apple Lossless jt. Seoses iPod Photo müügile tulekuga kaasnes ka võimalus kuvada JPEG, BMP, GIF, TIFF ja PNG laiendustega pildifaile. Mõned iPodid suudavad ka lisaks esitada MPEG-4 (H.264/MPEG-4 AVC) ja QuickTime’i videovorminguid, kuid seejuures kaasnevad piirangud video mõõtmetel ja kodeeringutel.

Esialgselt töötas iPodi tarkvara vaid Mac OS-i operatsioonisüsteemis. iPodi tarkvara tugi Windowsile tuli alles teise generatsiooni mudelitega. Erinevalt enamikust muusikamängijatest ei toeta Apple Microsofti WMA audiovormingut, kuid konverter WMA failidele on olemas Windowsi iTunesi versioonis. MIDI failidega on sama lugu.

Installatsiooni käigus seostatakse iPod ühe põhiarvutiga. Iga kord kui iPod ühendatakse selle arvutiga, sünkroonib iTunes kogu muusikakogu või esitusloendid kas automaatselt või käsitsi. Kasutaja saab küll mõnest teisest arvutist mängida ja lisada muusikafaile tingimusel, et iPod on seatud käsitsi sünkroonitavaks. Kõik, mis on lisatud või muudetud, kaob aga kohe, kui sünkroonida iPodi taas põhiarvutiga. Kui kasutaja tahab automaatselt sünkroonida iPodi mõne teise arvutiga, kustutatakse iPodilt kõik andmed ja asendatakse uue arvuti andmetega.

Kõikidel iPodidel (välja arvatud iPod Shuffle 3G, iPod Nano 6G ja iPod Touch) on viis nuppu, mis on uuematel mudelitel sisseehitatud juhtrattasse (click wheel). Nupud täidavad põhikäske: menüü, mängi, paus, järgmine lugu ja eelmine lugu. Ülejäänud toiminguteks, näiteks menüüs üles-alla kerimiseks ja helitugevuse muutmiseks kasutatakse juhtratast. Kolmanda generatsiooni iPod Shuffle’il ei ole reaalseid juhtnuppe mängija peal. Nende asemel on tal väike juhtkeskus kõrvaklappide juhtme küljes, mis koosneb väikestest helitugevuse juhtnuppudest ja ühest nupust esitamise, pausi, järgmise loo jne. jaoks. iPod Touchil puudub samuti juhtratas. Selle asemel kasutab Touch 3,5-tollist ehk 8,89 cm puutetundlikku ekraani koos "kodu" nupuga, mis asub ekraani allservas ja on mõeldud selleks, et naasta peamenüüsse. Lisaks on Touchil veel ka toite- ja lukustusnupp, millega saab nii ekraani kui ka iPodi sisse ja välja lülitada ning alates teisest generatsioonist helitugevuse reguleerimise nupud küljel. iPod Touchi kasutajaliides on identne iPhone’i omaga. Erinevus on vaid selles, et Touchil puudub telefonifunktsioon.

Kõik iPodid, välja arvatud iPod Touch, suudavad töötada "kettarežiimis" massmäluseadmetena, et hoiustada kõikvõimalikke faile, kuid see ei pruugi olla kõigi iPodide puhul vaikekäitumine. iPod Touch vajab selleks isegi eritarkvara.

Erinevalt paljudest teistest MP3-mängijatest, tavaline heli- ja videofailide kopeerimine mängijale tüüpilise failihalduriga ei taga iPodile kopeeritud failidele korralikku juurdepääsu. Selleks tuleb kasutada tarkvara, mis on spetsiaalselt loodud meediafailide edastamiseks iPodidele. Tavaliselt kasutatakse selleks Apple iTunesi, kuid on olemas ka paljusid kolmandate osapoolte rakendusi, näiteks DiskAid, CopyTrans Manager ja Xilisoft iPod Magic.

Algselt kasutati iPodil olevate muusikafailide ja aku laadimiseks FireWire-ühendust. Akut sai laadida ka toiteadapteri abil, mis oli esimesel neljal generatsioonil juba seadet ostes tasuta kaasas.

Kolmas generatsioon hakkas aga juba kasutama uuemat tüüpi 30-klemmist liidest, mis lubab nii Firewire- kui ka USB-ühenduvust. See võimaldas paremat ühilduvust mitte-Apple'i arvutitega, sest paljudel neist puudus FireWire-port. Lõpuks hakkas Apple iPode müüma FireWire-kaabli asemel hoopis USB-kaablitega, kuigi vajadusel oli võimalus vastav kaabel lisaks osta.

Alates iPod Nano 1G ja iPod Classic 5G toodetest lõpetas Apple FireWire kasutuse iPodi ja arvuti vahelisel andmeedastusel, proovides sel viisil vähendada nii hinda kui ka seadme suurust.

Kui jõudsid turule iPod Touch 2G ja iPod Nano 4G, keelas Apple ka FireWire kaudu seadme laadimise võimaluse, mis oli seni veel lubatud.

iPod Shuffle 2G, 3G ja 5G kasutavad vaid ühte 3,5 mm pesa, mis töötab nii kõrvaklappide pesana kui ka andmeedastuspordina.

iPod Touch 2G, 3G ja 4G toodetel on olemas ka Bluetoothi tugi.

iPodi tooteseeriale on valmistatud arvukalt mitmesuguseid lisaseadmeid. Suur hulk neist toodetakse kolmandate osapoolte firmades, kuigi mõned, näiteks iPod Hi-Fi, on valmistatud Apple'i poolt.

Mõned tarvikud pakuvad unikaalseid funktsioone, näiteks Nike+iPod sammulugeja ja iPod Camera Connector. Lisaks on olemas veel väliseid kõlareid, traadita kaugjuhtimispulte, kaitseümbriseid, traadita kõrvaklappe. Põhilised seesuguste tarvikute tootjad on Griffin Technology, Belkin, JBL, Bose, Monster Cable ja SendStation.

BMW tõi välja esimese iPodi autoliidese, mis võimaldab uuemate BMW-de juhtidel kontrollida iPodi kas rooli sisse ehitatud juhtnuppude abil või raadiol olevate nuppude abil. Apple teatas, et 2005. aastal saavad sarnased süsteemid teiste hulgas ka Mercedes-Benz^[6], Volvo^[7], Nissan, Toyota^[8], Alfa Romeo, Ferrari^[9], Acura, Honda, Renault ja Volkswagen^[10].

Mõned stereoseadmete tootjad, näiteks JVC, Pioneer, Kenwood, Alpine, Sony ja Harman Kardon, on samuti loonud iPodile spetsiaalseid lahendusi. Alternatiivsete ühendusmeetodite hulka kuuluvad näiteks mitmesugused adapterid, mis kasutavad kassettmängijat heli edastamise võimaldamiseks, audio sisendpistikud ja FM-transmitterid, näiteks iTrip. Osades riikides on aga personaalsed FM-transmitterid ebaseaduslikud.

2007. aastal jõudsid neli suurt lennufirmat kokkuleppele, et paigaldada lennukitesse iPodi istmeühendused. See tasuta teenus lubaks reisijatel oma iPodi laadida ja vaadata videoid istme seljatugede küljes olevatelt ekraanidelt.

	iPod Shuffle	iPod Nano	iPod Classic	iPod Touch
Pilt
Aku kestus	Heli esitus kuni 15 tundi	Heli esitus kuni 24 tundi	Heli esitus kuni 36 tundi	Heli esitus kuni 40 tundi
	–	–	Video esitus kuni 6 tundi	Video esitus kuni 7 tundi
Mahutavus	2 GB	8 GB, 16 GB	160 GB	8 GB, 32 GB, 64 GB
Suurus	29,0 × 31,6 × 8,7 mm	37,5 × 40,9 × 8,78 mm	103,5 × 61,8 × 10,5 mm	111,0 × 58,9 × 7,2 mm
Kaal (mass)	12,5 grammi	21,1 grammi	140 grammi	101 grammi
Laadimisaeg	Umbes 3 tundi	Umbes 3 tundi	Umbes 4 tundi	Umbes 4 tundi
	2-tunnine kiirlaadimine 80%-ni	1,5-tunnine kiirlaadimine 80%-ni	2-tunnine kiirlaadimine 80%-ni	2-tunnine kiirlaadimine 80%-ni
Ühenduvus	iPod Shuffle'i USB-kaabel	Dokipistikuga USB-kaabel, kõrvaklapiliides	Dokipistikuga USB-kaabel, kõrvaklapiliides	Dokipistikuga USB-kaabel, kõrvaklapiliides
Traadita ühendus	–	–	–	802.11b/g/n Wi-Fi, Nike + iPod tugi, Maps asukohapõhine teenus, Bluetooth 2.1 + EDR

^[11]

Enamikul iPodi mudelitel erineb reklaamitud akukestus reaalses maailmas saavutatavast. Näiteks pidi Apple'i väitel 30 GB iPod Classic 5G suutma 14 tundi järjest muusikat esitada. MP3.com-i aruanne ütles aga, et seda on praktiliselt võimatu saavutada. Katses saadi keskmiseks kestuseks vähem kui 8 tundi.^[12]

iPodi akud ei ole mõeldud tarbija poolt eemaldamiseks või vahetamiseks. Alguses ei asendanud ka Apple vananenud akusid. Ametlik strateegia nägi ette, et klient peaks ostma kasutatud, aga korrastatud (refurbished) toote, mis aga tegelikult maksis peaaegu sama palju kui uus toode. Kõikide liitiumioonakude mahtuvus väheneb, isegi kui akut ei kasutata^[13]. Selline olukord on tekitanud aga turul nõudluse kolmandate osapoolte akuasenduskomplektide järgi.

Apple kuulutas välja akude asendamise programmi 14. novembril 2003. Algul maksis uus aku 99 USA dollarit, kuid seda alandati 59 dollari peale 2005. aastal. Nädal hiljem hakkas Apple pakkuma laiendatud iPodi garantiid samuti 59 dollari eest.^[14]

iPod Nano jaoks on aku vahetamisel vaja jootmisvahendeid, sest aku on joodetud otse kiibistiku külge. Viienda põlvkonna iPod Classicu puhul on aku liimitud kesta tagapaneeli külge.

Vigasest akust tingituna võis esimese põlvkonna iPod Nano üle kuumeneda, ohustades nii kasutaja tervist. Vigaseid iPod Nanosid müüdi 2005. aasta septembrist kuni 2006. aasta detsembrini.

iPode on kritiseeritud väidetavalt lühikese eluea ja habraste kõvaketaste pärast. 2005. aasta küsitlusel leiti, et iPodi toodetel on keskmine rikete ja tõrgete määr 13,7%. Eriti toodi välja, et toodetel, millel olid kõvakettad, esines rikkeid palju tihedamini (veaprotsent üle 20) kui neil, mis kasutasid välkmälu (veaprotsent väiksem kui 10).

2005. aasta lõpus kurtsid paljud kasutajad, et esimese generatsiooni iPod Nano ekraan kriimustub väga kergesti, mis muudab ekraani lühikese ajaga kasutuskõlbmatuks. Esitati ka kohtuhagi. Algselt pidas Apple probleemi tühiseks defektiks, kuid hiljem hakkas müüma iPode kaitsva ümbrisega.

2005. aastal seisis Apple silmitsi kahe kohtuasjaga, kus süüdistati iPodi seeriat ja sellega seotud tehnoloogiaid patendiõiguste rikkumises. Advanced Audio Devices väitis, et iPodi seeria on rikkunud nende "muusika jukeboxi" patenti^[15] ning Hongkongis asuv firma Pat-rights väitis, et Apple’i Fair Play tehnoloogia on rikkunud patenti^[16], mis kuulub Hiina leiutajale Ho Keung Tsele.

Apple'i taotlus Ameerika Ühendriikide Patendi ja Kaubamärgi Büroole, et saada patent "rotatsiooni kasutajaliidestele", nagu on kasutusel iPodi kasutajaliidestes, sai kolmanda eitava vastuse 2005. aasta augustis. Samal kuul teatas Creative Technology, üks Apple põhilistest rivaalidest MP3-mängijate turul, et ta omab patenti muusikavalikuliidesele, mida iPodi tooteseeria kasutab. Creative kutsus seda "Zeni Patendiks", mis anti välja 9. augustil 2005.^[17].

15. mail 2006 andis Creative taas Apple’i kohtusse, seekord USA Põhja-California Piirkonnakohtusse. Creative palus ka Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Kaubanduse Komisjonil uurida, ega Apple ei riku USA kaubandusseadusi, importides iPode USA-sse.

24. augustil 2006 teatasid Apple ja Creative, et on jõudnud kokkuleppele, mis lõpetab nende omavahelise juriidilise vaidluse. Selle tulemusena pidi Apple maksma firmale Creative Technology 100 miljonit USA dollarit litsentsi eest, mis lubab Apple’il kasutada Creative’ile väljastatud patenti kõigis Apple’i toodetes. Creative teatas seejärel oma kavatsusest hakata tootma iPodi tarvikuid, liitudes selleks "Made for iPod" programmiga.

iPodid on võitnud auhindu alustades insenerikunsti tipptasemest, kõige innovaatilisema muusikaseadme ja paremuselt neljanda arvutitooteni 2006. aastal. iPodid on tuntud ka välimuse ja kasutusmugavuse poolest. Ülemaailmse tuntusega arvutiajakiri PC World on kirjutanud, et iPodi seeria on "muutnud kaasaskantavate meediapleierite maailma". Paljud firmad modifitseerivad oma tooteid, et need töötaksid paremini nii iPodi seeria toodete kui ka AAC-audiovorminguga.

Näiteks CD kopeerimiskaitsesüsteemid ja mobiiltelefonid, mis mängivad WMA (Windows Media Audio) failide asemel AAC (Advanced Audio Coding) faile.