LIMSpec Wiki
Valdemar-Eriku lääniõigus (saksa k. Das Waldemar-Erich’se Lehnrecht) oli Harju- ja Virumaal Taani võimu perioodil kehtinud õigusnormide kogu[viide?], mis pidevalt täienedes sai üheks Balti Eraseaduse osaks.
Valdemar-Eriku lääniõigus oli Harju-Viru rüütelkonna ja hiljem ka Vana-Liivimaa aadelkonna ja selle privileegide kujunemise alusdokument.
Valdemar-Eriku lääniõigus hakkas kehtima Valdemar II Võitja ajal (1202–1241), läänistatud maavalduste pärandatavust oma Tallinna ja Rakvere vasallidele kinnitas[1] ka kuningas (1252–1259) Christoffer I, kuid kirja pandi see Erik VI Menvedi ajal (1286–1319). Oma valitsusaja lõpus 1315. aastal kinnitas kuningas Erik VI lääniseaduse.
Lääniõiguses oli 60 paragrahvi, see oli koostatud meeslääniõiguse põhimõtetele vastavalt ning sätestas maahärra, kelleks oli Taani kuningas, suhted vasallidega. Käsitles vasallide õigusi oma lääni suhtes, ka pärimist meesliini pidi ning kohtukorraldust ja kohtuprotsessi.
Vaata ka
Viited
- ↑ Peep Pillak, Eestimaa rüütelkond 750, Tuna 1/2003, lk 151
