LIMSpec Wiki

See artikkel on looduslikust ökosüsteemist; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Soo (täpsustus).

---

Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.

Botaaniliselt mõistetakse sood kohana, kus kasvab turvas, mis moodustub taimekooslusest.^[1]

Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Sood seovad süsinikku ja neist lendub õhku kasvuhoonegaase.^[2]

Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine holotseeni esimesel poolel 8000–7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul^[3]. Eestis tekkisid esimesed sood juba umbes 10 000 aastat tagasi, holotseenis. Intensiivne soode teke algas aga alles 8500–8000 aastat tagasi. Jääajajärgsel ajal on soid tekkinud pidevalt, kuid mõnel perioodil oli soode teke intensiivsem ning selle põhjuseks on eelkõige piirkondlikud iseärasused, näiteks Kõrg- ja Madal-Eesti erinev pinnamood.

Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m^[4]. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.

Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanemaid sõnu, ning seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi.^[1]

Sood katavad ligikaudu 400 miljonit hektarit ehk umbes 3% maismaast. Soode levikuala ulatub lähisarktilistelt aladelt kuni troopikani. Kõige rohkem on soid parasvöötmes, okasmetsade levikualal.^[5]

Euroopas on kõige rohkem soid põhja- ja loodeosas okasmetsade, osalt ka segametsade vööndis merelise kliimaga aladel. Metsavööndist põhja pool on soode areng orgaanilise aine vähese juurdekasvu tõttu aeglane, samas soodustab seda aga maapinna külmumine, mille tõttu on soode levik seal laialdane. Metsavööndist lõuna pool on soode teke võimalik ainult erilistes soodsa veerežiimiga tingimustes, samuti mäestike neis kõrgusvööndeis, kus tingimused on metsavööndi omadega sarnased.^[6]

Eesti on oma territooriumi soostumise poolest maailmas Soome järel teisel kohal. Lauge pinnamoega Eestis on 9836 enam kui ühe hektari suurust sood. Soo- ja turbaalasid on kokku 1 009 101 hektarit, mis moodustab 22,3% riigi pindalast. Soomes on vastav näitaja 31%.^[5] Soodeks loetakse vaid turbaalasid, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Lisaks turba paksusele on oluline kriteerium jätkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud üle 30 cm paksuse turbaga, pole tegemist sooga, kui sinna turvast mingil põhjusel enam juurde ei ladestu.^[7] Selliseid alasid, kus turbakiht on moodustunud, kuid selle paksus on alla 30 cm, nimetatakse soostunud aladeks.^[5]

Soode tekkimine ja turba settimine toimub pinnamoe, pinnakatte, klimaatiliste- ja hüdrogeoloogiliste tingimuste koosmõjul. Klimaatiliselt on kõige soodsamad tingimused soode tekkeks aladel, kus sademete hulk ületab aurumise hulga, ehk püsiva liigniiskuse puhul mullas ja maapinnal.^[5] Lisaks sellele on oluline osa ka õhutemperatuuri aastasisesel jahtumisel, mis mõjutab nii orgaanilise aine juurdekasvu kui ka aurumist.^[6]

Kliima kõrval on teiseks soode tekke põhieelduseks vee äravoolu takistav pinnamood. Tasase reljeefiga aladel on äravool aeglane ning vesi koguneb ka väiksemate tõkete taha. Seiskunud vesi vaesub hapnikust, taimejäänuste lagunemisprotsessid pidurduvad ning selle tulemusena hakkab ladestuma muda, hiljem turvas.^[6]

Kolmandaks sootekke eelduseks on mulla või selle all oleva lähtekivimi veepidavus. Soostumist soodustavad leetmuldade nõrgkivikihid, mulla lähtekivimi vettpidavad savi-vahekihid ning igikelts Euraasia mandri põhja- ja siseosades.^[6] Soo võib tekkida ka vett hästi läbilaskval pinnasel – liival, kuid üksnes siis, kui maapind jääb seal madalamale pinnavee tasemest.^[5]

Sood võivad tekkida kas arumaa (mineraalmaa) soostumise või veekogude kinnikasvamise tagajärjel. Ligikaudu 60% Eesti soodest on kujunenud arumaa soostumise tulemusel, ülejäänud 40% on järvelise või rannikulõukalise ehk laguunilise päritoluga.

Arumaade soostumisel on üldjoontes kaks viisi. Esimesel juhul kujuneb nõgudes liigniiske mulla pikaajalise gleistumise tulemusel vettpidav gleihorisont ning soostumine kulgeb etapiti: madalsoo → siirdesoo → raba. Teisel juhul tekib tasasel või kergelt nõgusal liivasel alal, kus puudub vee äravool, mulla leetumise tulemusena vettpidav nõrgkivi kiht. Nõrgkivi teke on Eestis enamasti seotud metsapõlengutega. Sellise soo tekkimise protsessi korral puudub madalsoo arengufaas, soo teke algab kohe siirdesoo- või rabafaasiga.^[6]

Veekogu võib hakata kinni kasvama kas põhjast või pealt õõtsikuga kattudes. Viimane saab toimuda vaid tuulte eest varjatud väikeste järvede, sootide või lõugaste kallastel. Levinuim on veekogude kinnikasvamine üheaegselt nii põhjast kui kaldailt. Suure produktiivsusega eutroofsetes järvedes settib osa moodustunud orgaanilist ainet järvemudana veekogu põhja. Järvemuda tihenemisel kujuneb enamasti rohekaspruuni värvusega sete – sapropeel. Kui veetase järves ei tõuse, siis sapropeelikihi kasvades vaba vee sügavus järves aegamööda väheneb ning veekogu põhi kattub taimekooslustega. Tavaliselt järgneb veetaimkonna domineerimisele soo minerotroofne arengufaas, kus esinevad mitmesugused madalsookooslused. Järveline sooteke on kuni 40% juhtudest alanud madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustumisega, harvem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega.^[6]

Veekogude kinnikasvamine ja soode tekkimine selle tagajärjel on levinuim Lääne-Eesti madalikul, läänesaartel ja Põhja-Eesti lavamaal, samuti Kirde-Eestis ja Kagu-Eesti kõrgustike alal. Harva esineb järvelist sooteket aga Pärnu madalikul, Kõrg-Eesti alal, Pandivere kõrgustikul ja selle nõlvaaladel ning Sakala kõrgustikul.^[5]

Arumaa nõgude soostumisel valgub vesi soo pinnakihis reljeefi kõrgematelt osadelt kõige madalamatesse osadesse, kus väheliikuv vesi vaesub hapnikust ning seega pidurdub lagundavate mikroorganismide tegevus. Seetõttu on soo madalamates osades turba juurdekasv suurim. Madalsoo algselt nõgus pind hakkab ajapikku tasanduma ning seetõttu aeglustub omakorda pinnavee voolukiirus ja laieneb turba suurema juurekasvuga vöönd. Soopinna tasandudes ei jõua ümbritsevatelt kõrgematelt nõlvadelt valguv vesi enam soo keskosani ning ainsaks toitainete allikaks jääb sademevesi ning selles sisalduv tolm. Turbalasundi edasisel kasvamisel kõrgeneb soopind veelgi ning reljeefi madalaimatest osadest alanud soostumine võib laieneda ka ümbritsevatele aladele.^[6]

Toitainete vähenemine toob soo keskosa taimkattes kaasa mitmesuguseid muutusi. Rohkelt toitaineid nõudvate – eutroofsete – madalsoo taimekoosluste konkurentsivõime langeb ning nende asemele ilmuvad toitainete suhtes vähenõudlikud – oligotroofsed – taimeliigid. Toitenappus tekib eelkõige soopinna kõrgematel osadel, kus pidurdub tarnade ja rohundite kasv ning neid asendavad turbasamblad, mis kasvavad padjandiliselt ja suudavad hoida kinni palju vett. Mättavahedes on toitaineid mõnda aega rohkem ning seal säilivad madalsoo taimeliigid. Selline mosaiikse taimkattega siirdesoo ei ole tavaliselt soo pikaajaline arengufaas. Erilistes tingimustes, näiteks veetaseme aeglase tõusu puhul võib siirdesoofaas kesta siiski pikaajaliselt, näiteks küünib Emajõe-Suursoo mõnedes osades siirdesoo kestus maapinna neotektoonilise tõusu tõttu enam kui kolme tuhande aastani.^[6]

Rabaökosüsteemi normaalse toimimise eeltingimuseks on piisav vaba vee olemasolu kogu rabalaamas. Seda saab hinnata nii soovee taseme põhjal kui ka taimestikus toimuvate muutuste alusel. Veetaseme muutustele, mis on lühiajalised ning tingitud ilmastikuoludest, reageerib rabaökosüsteem turbasammalde tiheduse muutumisega, säilitades nii üldise hüdroloogilise tasakaaluseisundi. Pikaajalised klimaatilised muutused peegelduvad älveste ja peenarde pindala muutumises.^[6]

Turbalasundi pindmise, kuni 0,5 m paksuse osa – akrotelmi ehk turbatekkekihi – veeläbilaskmisvõime ületab kuni tuhandeid kordi alumise osa – katotelmi – veeläbilaskevõime. Kuna katotelmi veejuhtimisvõime on väga väike, jaotub akrotelmis sademevesi ümber ning turbalasundis sisalduv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Selle tulemusel tekivad älved, mille pinnalt on aurumine umbes 40% suurem kui rabapeenardelt. Älvestes toimub ka muutus turbasammalde koosseisus, domineerivad liigid, mis on kohanenud kasvama vees või veerikkas keskkonnas. Sõltuvalt raba reljeefist ning mikrovormide jaotusest, kujunevad soomaastikele omased pinnakattemustrid.^[6]

Raba pind kumerdub ja laieneb samaaegselt ning selle tulemusel toimuvad suured muutused soo veebilansis ning struktuuris. Kui madalsoofaasis valgub pinna-ja põhjavesi soo servaaladelt keskosa suunas, siis rabafaasis pinnavee voolusuund muutub ning see hakkab valguma keskosast serva suunas. Rabafaasile on omane ka vete eriline kemism ja päritolu – tegemist on toitevaeste sademevetega, mis muutuvad rabas happelisteks.^[6]

Peenra-älve ja peenra-laukakomplekside struktuur võib püsida mitmeid aastatuhandeid. Suure püsivuse tagab nende koosnemine erinevate hüdrofüüsikaliste omadustega mikromaastikest: rabapeenardest, älvestest ja laugastest.^[6]

Toitaineterikkuse ja pH järgi eristatakse Kesk-Euroopas viit ökoloogilist sootüüpi:^[8]

1. oligotroofsed happelised sood
2. mesotroofsed neutraaalsed sood
3. mesotroofsed happelised sood
4. mesotroofsed kaltsifiilsed sood
5. eutroofsed sood

Taimkatte järgi eristatakse rohusoid, põõsasoid, puissoid ja soometsi ehk metsastunud soid.^[9]

Kuna soo areng sõltub suuresti kliimast ja pinnamoest, siis nt Arktikale on eriomased polügonaalsood, metsatundravööndile kühmusood, taigavööndi põhjaosale aabasood, metsavööndile lage- ja puisrabad^[9]. Parasvöötme merelise kliimaga alale on iseloomulikud vaipsood^[9]. Lõunapoolsemates kliimavöötmetes on sood enamasti veekogude kallastel ja üleujutusaladel, mäestikes aga soo kujunemiseks sobivais kohtades.^[9]

 Pikemalt artiklis Eesti sood

Eestis on 9836 sood, mille kogupindala ulatub 1 009 101 hektarini. Eesti territooriumi pindalast moodustab see 22,3%^[10]. Eesti soode turba juurdekasv on umbes 1,02 mm aastas. Kõige tüsedama turbalasundiga on Vällamäe soo (18 m)^[10]. Eestis on looduslikke soid 5–6%.^[2]

 Pikemalt artiklis Sookuivendus

Sookuivendus on maaparandusvõtete kogum, mille eesmärgiks on soost liigvee ärajuhtimisel uue põllumaa saamine.

 Pikemalt artiklis Rabalaibad

Turbas toimuvate aeglaste keemiliste protsesside tõttu võib neis hästi säilida orgaaniline materjal. Sooleiud on arheoloogidele tänuväärne aines muinasaegse ainelise ja vaimse kultuuri uurimisel.

• Allikasoo
• Jääksoo
• Kõdusoo
• Sookaitseala
• Soostumus
• Soode taastamine