LIMSpec Wiki
|
See artikkel räägib loomast; perekonnanime kohta vaata artiklit Põder (perekonnanimi) |
| Põder | |
|---|---|
 Alces alces americanus | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Hirvlased Cervidae |
| Perekond |
Põder Alces |
| Liik |
Põder |
| Binaarne nimetus | |
|
Alces alces (Linné, 1758) | |
 | |
Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja.
Põder on suurim hirvlane. Samuti on ta suurim maismaaimetaja Euroopas.
Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Karvastik on tal pruunikasmust. Põder toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest. Elupaigana eelistab suuremaid niiskemaid metsaalasid. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas.
Levik ja alamliigid
Euraasias levinud põdra alamliigid
- Euroopa põder (A. a. alces)
Levinud Skandinaavias ja alates Poolast kuni Jenissei jõeni Venemaal.
Alamliigi isendid on keskmise suurusega. Täiskasvanud põdrapullide kehapikkus on umbes 270 cm ja nad võivad kaaluda kuni 500 kg.
- Jakuutia põder (A. a. pfizenmayeri)
Levinud Jenissei jõest ida poole läbi Siberi kuni Stanovoi mäestikuni, mis piirab levilat lõunast.
Selle alamliigi isendid on suuremad kui Euroopa põdrad. Põdrapullide kehapikkus kuni 300 cm ja õlakõrgus 225–240 cm. Täiskasvanud isendid võivad kaaluda 570–650 kg.
- Ussuuri põder (A. a. cameloides)
Levinud Põhja-Mongoolias, Amuuri-Ussuuri piirkonnas, Põhja-Manšuurias kuni Stanovoi mäestikuni.
Isendite kehasuurus on alamliikidest kõige väiksem. Täiskasvanud põdrapulli kehapikkus on 250–270 cm ja keskmine kaal umbes 320 kg.
- Idasiberi põder (A. a. buturlini)
Levinud Ida-Siberis Kamtšatka poolsaarel.
Täisakasvanud loomad võivad suuruse poolest olla võrreldavad Alaska põtradega.[1]
Põhja- Ameerikas levinud põdra alamliigid
- Alaska põder (A. a. gigas)
Levinud Alaskal, Lääne-Yukonis ja Briti Columbia loodeosas.
Alaska põder on kõige suurem alamliikidest. Põdrapullide õlakõrgus on kuni 250 cm ja kehapikkus kuni 310 cm. Täiskasvanud isendid kaaluvad kuni 1000 kg.
- A. a. andersoni
Levinud Briti Columbia keskosast Põhja-Minnesotani, Wisconsinis, Michiganist Lääne-Ontarioni ja loodepoolsed piirkonnad, Ida-Yukon.
Isendid on keskmise suurusega.
- A. a. americana
Levinud Maine’is, Nova Scotias, Quebec’is, Newfoundland’i saarel, Ontario keskosas, Hudsoni lahest Suure järvistuni.
Isendid on Põhja-Ameerika alamliikidest väikseimad.
- Shirasi põder (A. a. shirasi)
Levinud Põhja-Wyomingis, Idaho kesk- ja põhjaosas, Lääne-Montanas, Alberta edelaosas, Briti Columbia kaguosas ja Utah’ läänealadel, Colorados, Loode-Washingtonis ja kogu Kaljumäestikus.
Isendid on keskmise suurusega.[1]
Välimus
Kehakuju
Põdral on pikad jalad, kõrge turi ja madal tagakeha. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – "habe". Isasloomadel võib see olla kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada.[2]
Värvus
Karvastik on üldiselt pruunikasmust, väikesed erinevused on alamliikide lõikes. Ülapool, keha küljed ja pea on tumedamat tooni, alapool ja jalad on heledamad. Karvkate on tihe ja pikk.[2]
Sarved
Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Põhja-Ameerika põtrade sarved kaaluvad keskmiselt 16–23 kg, Euroopa põtrade omad keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub ka toitumisest ja isendi vanusest.[3] Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta vanusena, seejärel muutuvad need taas väiksemaks.[4]
Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole, seda rohkem domineerivad kühvelsarvedega isendid.[3]
Reeglina ei kanna põdrad sarvi aasta läbi. Vanad pullid heidavad sarved maha tavaliselt novembris, noored võivad sarvedega olla veel jaanuaris. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis, olles algul pehmed, luustumata ja kaetud nahaga. Maksimaalse suuruse saavutavad augustis või septembris. Selleks ajaks on sarved luustunud ning nahk hakkab maha pudenema.[3]
Põdrapullid kasutavad oma sarvi eelkõige selleks, et põdralehmadele ja rivaalidele muljet avaldada.[3]
Elupaik ja eluviis
Põtrade elupaikadeks on jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud.[5] Põder vahetab sesoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides. Näiteks raiesmikel, veekogude ääres, sooveerel ja mujal. Talvel koonduvad põdrad paikadesse, kus leidub kergesti kättesaadavat toitu: männinoorendikesse, pajustikesse.[4] Põder on hea ujuja ja tal on suletavad ninasõõrmed.
Enamasti elavad põdrad üksikuna või väikestes rühmades. Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse.
Toitumine
Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt eelistab kaske, pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige seepärast, et neis on kõrge naatriumisisaldus. Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puhmarinde taimi ja puukoort. Talvel toitub põder peamiselt puuvõrsetest, eelistades paju, haaba, pihlakat, kadakat, paakspuud ja saart. Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa.[2]
Põder võib tarbida 15–50 kg biomassi päevas. Suvel on täiskasvanud isendi toiduvajadus 20–30 kg ja talvel 15–20 kg. Põdrad kasutavad päevas umbes 10–13 tundi toidu otsimisele, seda just varasuvel. Talveperioodil nad puhkavad rohkem.[2]
Sigimine
Põdrad saavad suguküpseks mullikaeas. Jooksuaeg hakkab tavaliselt augustis ja lõpeb oktoobris. Alamliikide lõikes on jooksuaja algus ja lõpp erinevatel aegadel, kuid jäävad vahemikku august-oktoober. Augusti keskpaigast hakkavad põdrapullid häälitsema. Nende häält võib kirjeldada kui madalat ohet. Häälitsuste ülesandeks on anda teada emasloomale oma asukohast ning ähvardada teisi pulle – konkurente. Nõrgemad pullid, kuuldes tugevama häält, tavaliselt vaikivad ja tõmbuvad tagasi. Kui aga hääle järgi tundub tegu olevat võrdväärse või nõrgema vastasega, siis tuleb pull ligidale, et vahekorda klaarida. Võrdsed pullid ristavad ka sarvi. Omavahel mõõtu võttes võivad loomad sarvipidi kinni jääda ja selle tagajärjel hukkuda. Tavaliselt lõpeb jõuproov ilma tõsisemate vigastusteta. Pärast konkurentidega tegelemist pöörab pull tähelepanu lehmale. Isasloom liigub emaslooma läheduses ning ootab lehma indlemise algust. Pull võib viljastada kuni seitse lehma. Haaremeid põdral ei teki. Pull viibib lehmaga koos enamasti 10–14 päeva. Kui põdralehm jääb esimesel indlemisel viljastamata, siis indleb ta uuesti umbes kolme nädala pärast. Korduv indlemine suurendab pullide vähesuse korral viljastamise tõenäosust. Indlevad lehmad eritavad spetsiifilist lõhna ja teevad oigavaid häälitsusi, et isasloomad neid kergemini üles leiaks.[4]
Tiinus kestab 227–235 päeva. Vasikad sünnivad aprilli lõpust kuni juuni alguseni. Suurem osa mai esimesel poolel. Noorematel lehmadel on vasikaid üks, keskealistel ja vanematel kaks. Kolme või nelja järglast esineb väga harva. Vasikad toituvad emapiimast umbes pool aastat. Muud toitu hakkavad nad tarvitama juba kolmandal elunädalal.[4]
Eluiga
Põdra keskmine eluiga looduses on 5–12, maksimaalselt 22 aastat, vangistuses kuni 27 aastat. Emasloomad elavad enamasti kauem kui isasloomad.[6]
Vaenlased
Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. Vasikaid võivad ohustada ka ilves, puuma ja ahm.[7] Alaska saarte kandis on põder mõrtsukvaala saagiks.
Põder Eestis
Hinnanguliselt elab Eestis praegu umbes 12 000 põtra.[8] Põder ei ole Eestis looduskaitse all, põdrajaht on lubatud. Jahihooaeg kestab 15. septembrist 15. detsembrini. Põhiliseks jahiviisiks on ajujaht, mida võib korraldada alates 1. oktoobrist. Enne oktoobrit on põdrale lubatud pidada ainult varitsus- ja hiilimisjahti.[4] 2012. aastal kütiti Eestis 5126 põtra.[9]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 [1], Moose species and population, Stefan Sattler, 2013. Kasutatud 27.09.2013.(inglise).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Harry Ling.Põder, Tallinn: Valgus, 1981.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 [2], The Antlers- more than just decoration, Stefan Sattler. Kasutatud 28.09.2013.(inglise).
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Tiit Randveer.Jahiraamat, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2004.
- ↑ [3], Põder- Euroopa suurim hirvlane, Kristo Köhler.Kasutatud 28.09.2013.
- ↑ [4], Size, weight & more- the king of the forest, Stefan Sattler. Kasutatud 28.09.2013. (inglise).
- ↑ [5], Threats, Competitors - and Damage, Stefan Sattler. Kasutatud 28.09.2013. (inglise).
- ↑ [6], Metsaomanikud on kimpus põtrade tekitatud kahjudega, toim. Berit- Helena Lamp, 2013. Kasutatud 28.09.2013.
- ↑ [7],Eesti Jahimeeste Selts, jahiulukite küttimine Eestis 2012/2013 aasta jahihooajal, pdf. Kasutatud 28.09.2103.
Kirjandus
- Remes, N.; Kärssin, A.; Must, K.; Tagel, M.; Lassen, B.; Jokelainen, P. (2018). "Toxoplasma gondii seroprevalence in free-ranging moose (Alces alces) hunted for human consumption in Estonia: Indicator host species for environmental Toxoplasma gondii oocyst contamination". Veterinary Parasitology: Regional Studies and Reports. 11: 6–11. DOI:10.1016/j.vprsr.2017.11.001. ISSN 2405-9390.
Välislingid
- Põder andmebaasis eElurikkus
