LIMSpec Wiki

See artikkel räägib lambast; lamba perekonna ning teiste selle liikide kohta vaata artiklit Lammas (perekond); Sambias elava rahva kohta vaata artiklit lambad (rahvas)

Lammas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Sõralised Artiodactyla
Sugukond	Veislased Bovidae
Alamsugukond	Kitslased Caprinae
Perekond	Lammas Ovis
Liik	Lammas
Binaarne nimetus
Ovis aries Linnaeus, 1758

Lammas ehk kodulammas (Ovis aries) on loomaliik veislaste sugukonna lamba perekonnast, üks levinumaid koduloomi.

Nagu kõik mäletsejad, on ka lammas sõraline. Ta saab suguküpseks kaheaastaselt ja võib elada kuni 12 aastat. Lammas kaalub 60–125 kilo. Emasel lambal (ehk utel) on kaks nisa, tal sünnib korraga 1–3 talle ning tiinus kestab alla viie kuu. Lammaste värvus varieerub valgest tumepruunini.^[1] Nende kõrvad võimaldavad väga head kuulmist.

Lamba vähenõudlikkus on aidanud kaasa tema laiale levikule. Teda kasvatatakse nii tasandikel kui ka mägedes, stepis ja poolkõrbetes. Kokku on lambaid maailmas üle ühe miljardi. Lambail võib olla tähtis roll ka ökosüsteemis: Eestis aitavad lambad säilitada puisniite, mis nendeta kalduvad võsastuma.

Tõenäoliselt põlvneb kodulammas Euroopa ja Aasia metsikutest muflonitest. Lammas oli üks esimesi kodustatud loomi, kellest on jälgi juba varases Mesopotaamia kultuuris: sumerikeelseis tekstides tähendas planeetide ehk rändtähtede kohta kasutatav sõna algselt metslammast (vastandina kinnistähtedele, mis püsisid paigal ja mida võrreldi kodulammastega).

Eestis peetakse lambaid talvel üldjuhul laudas, kus nad söövad enamasti heina või kuivsilo. Lambad võivad süüa päevas 1–2 kg heina või 1–3 kg kuivsilo. Osa heinast võib asendada põhuga, mida lammas sööb 0,5–1 kg päevas, see annab lammastele 15–20% päeva energiavajadusest. Lammastele võib sööta ka juurvilju või kartulit (toorest). Suvel toituvad nad enamasti väljas karjamaarohust, mida söövad täiskasvanud lambad päevas 6–12 kg.^[2]

Kohitsemata suguküps isane lammas on eesti keeles jäär ehk päss, kohitsetud isane lammas oinas. Emane lammas (vanem kui 1 aasta^[3]) on utt, noorloom on tall või voon. Noort oinast nimetatakse oinikuks või oiniktalleks, noort utte utetalleks. Lammaste rühma nimetatakse lambakarjaks.

Eestis peetakse lambaid eelkõige villa ja liha saamiseks. Lambavill on maailmas enim tarvitatav loomne kiud, tavaliselt saadakse seda pügamise teel 1–2 korda aastas.

Mujal tarvitatakse laialt ka suure kaltsiumisisaldusega lambapiima, millest muu hulgas valmistatakse juustu, jogurtit ja kääritatud jooke. Suurim lambapiimatootja oli 2008. aastal Hiina (1 096 000 tonni ehk 12,1% maailma toodangust); kokku toodeti tol aastal 9 069 676 tonni lambapiima. Tuntud lambajuustud on Bulgaarias ja Kreekas toodetav feta, Prantsuse Roquefort, Hispaania Manchego ning Itaalia Pecorino Romano ja ricotta.

Lamba nahka, sarvi, karvu ja konte kasutavad kerge- ja keemiatööstus. Eestis kasutatakse lambanahku tihti vaipade ja mööblikatetena, lambanahkadest on tehtud ka näiteks torupillide õhukotte.

Üks tähtsamaid lambakasvatuse kõrvalsaadusi on lanoliin. Seda veekindlat rasvast ainet valmistatakse lambavillast ning kasutatakse laialdaselt kosmeetikatööstuses.

 Pikemalt artiklis Lambaliha

Eestis tarvitatakse lambaliha toiduks suhteliselt vähe, samas on sel tähtis roll Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Araabia köögis.

21. sajandil tarbitakse kõige rohkem lambaliha Pärsia lahe äärsetes riikides, Uus-Meremaal, Austraalias, Kreekas, Uruguays, Suurbritannias ja Iirimaal. Neis maades süüakse 3–18 kg lambaliha inimese kohta aastas.^[4] Lambaliha on populaarne ka Prantsusmaal, Aafrikas (eriti Maghribis), Kariibi mere saartel, Lähis-Idas, Indias ning mõnes Hiina piirkonnas. Sageli tuleneb see lambakasvatustraditsioonist. Samas tarvitab keskmine USA elanik lambaliha aastas vaid pool kilo või vähem, selle asemel süüakse aastas keskmiselt 22 kg sea- ja 29 kg veiseliha.

Eriti just neis riikides valmistatakse levinud või traditsioonilisi toite rupskitest. Mitmel pool maailmas peetakse lamba munandeid delikatessiks. Üks tavatumaid toite on Šoti rahvusroog haggis: lamba siseelundid küpsetatakse koos kaerakruupide ja hakitud sibulatega lambamaos. Norra rahvustoitude hulka kuulub lambapeast valmistatud smalahove. Traditsiooniliselt valmistatakse ka Kesk-Aasias, Kaukaasias ja Lähis-Idas populaarset pilaffi ja šašlõkki just lambalihast.

Eesti kliimas karjatatakse lambaid suvel karjamaal. Talvel söödetakse neile koresööta (heina ja põhku), kuivsilo, märgsilo, juurvilju ja jõusööta.

Tänapäeval kasvatatakse lambaid kõige enam Austraalias, Uus-Meremaal, Briti saartel ja Lõuna-Ameerikas.

Kihnu maalammas^[5] on Eesti kohalik põlistõug, viimane säilinud haru varem kogu Eestis levinud eesti maalambast. Tema säilitamisega tegeleb Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Eestis on aretatud kahte eestimaist lambatõugu: eesti tumedapealist lambatõugu ja eesti valgepealist lambatõugu.

Lambad on vanades kultuurides levinud ohvriloomad. Sellistena on neid korduvalt kirjeldatud piiblis, kust pärineb ka mõiste "patuoinas" – keegi, kes ohverdatakse või keda karistatakse kellegi teise pattude eest. Samas seostuvad nad kunstis pastoraalse idülliga. Kreeka mütoloogiast on tuntud imetabaste omadustega lambanahk – kuldvillak.

Lammaste järgi on nime saanud Jäära tähtkuju. Samuti on lammas kaheksas Hiina sodiaagi tähtkuju. Selle järgi sai nime Hiina kalendri lamba-aasta.

Maailmas on populaarne Briti multifilm "Lammas Shaun" ("Shaun the Sheep"). Eestis valmis 1992. aastal lastefilm "Lammas all paremas nurgas" (režissöör Lembit Ulfsak). Leonie Swanni raamatut "Glennkill" on tituleeritud lambakriminulliks, selles kirjeldatakse karjase mõrva uurimist tema lammaste pilgu läbi.

Valge lammas on puhtuse, puhastumise ja valgustuse sümbol.^[6] Filmi "Viimne reliikvia" esimeses pooles hoiab Agnes süles valget lambatalle, kui Hans teda esimest korda näeb, misjärel Hans ütleb, et püha Brigitta on end talle ilmutanud. Filmi "Karoliine hõbelõng" esimeses pooles on lammaste pesemise stseen, mille järel prints näeb Karoliinet lambatalle süles hoidmas.

• Lambakasvatus
• Suffolki lambatõug
• Karakullilammas

• "Kihnu Maalambast" Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi kodulehel