LIMSpec Wiki

Dirigent (ladina keeles dirigens 'suunama') ehk orkestri- või koorijuht on muusikaharidusega loovisik, kes juhatab orkestrit ja/või koori.

„

Orkestrijuht on isik, kes omab muusikalisi võimeid, haridust ja kogemusi, et juhtida aktiivselt tegutsevat orkestrikollektiivi. Tema töö eesmärgiks on orkestri edasi arendamine ja seeläbi rahva esteetiline harimine ning kõrgetasemelise muusikaelamuse pakkumine ja inimeste muusikalise maitse mõjutamine, realiseerides seeläbi oma professionaalseid oskusi. Eesmärgi tulem on kontserttegevus. Orkestrijuhi töö on oma olemuselt pedagoogiline töö, mis lisaks muusikalistele oskustele eeldab metoodilisi ja psühholoogilisi teadmisi ja oskusi.^[1]

“

Dirigeerimise ajalugu

Juba vanaajal hoolitses üks ansambli liige koosmängu eest. Näiteks Vana-Kreekas löödi sauaga üles-alla, Vana-Roomas taoti jalaga vastu maad.

15. ja 16. sajandil lõid mõned dirigendid takti rullikeeratud noodiga^[viide?]. 17. sajandi Prantsusmaal löödi takti pika sauaga vastu põrandat. Jean-Baptiste Lully lõi saua otsaga põranda asemel vastu jalapöida ja suri gangreeni tagajärjel. Kuni 18. sajandini juhatas heliteost harilikult helilooja klavessiini taga istudes. Prantsusmaal juhatas esimese viiuli mängija.

19. sajandil hakati dirigeerimist pidama iseseisvaks elukutseks. Sel ajal suurenes ansambli koosseis ja seda hakkas mängu ajal juhatama eraldi isik, kes ei mänginud ühtki muusikariista. Ühtlasi muutus sel ajal tavalisemaks dirigendikepi kasutamine, sest seda oli parem näha kui paljaid käsi või rullikeeratud paberilehte. Dirigent määras tempo ja aitas pillimängijatel õigel ajal sisse astuda. Ooperis oli tavaks, et dirigent seisab näoga lava poole, orkester selja taga, sest keskenduti lauljaile. 1897. aastal sai Gustav Mahler Viini Riigiooperi dirigendiks ja poodium paigutati orkestriruumi ette.

Esialgu peeti loomulikuks, et iga hea helilooja on ühtlasi hea dirigent. Tõepoolest, paljud 19. sajandi parimad dirigendid olid ühtlasi head heliloojad, näiteks Louis Antoine Jullien, Felix Mendelssohn, Louis Spohr ja Carl Maria von Weber. Hiljem hakkasid need elukutsed siiski eralduma: tekkisid heliloojad, kes ei osanud kuigi hästi dirigeerida, ja elukutselised dirigendid (esimesena Hans von Bülow), kes ei olnud heliloojad.

Kuigi tänapäeval kasutab enamik dirigente keppi, ei tee seda siiski kõik. Tuntud dirigentide hulka, kes ei kasuta(nud) keppi, kuuluvad Pierre Boulez, Leonard Bernstein ja Leopold Stokowski.

Hector Berlioz ja Richard Wagner, kes mõlemad olid nii suurepärased heliloojad kui ka dirigendid, kirjutasid ühtlasi esimesed sellealased artiklid. Wagneril on suured teened dirigendi rolli tähtsustumises: enne peeti dirigenti lihtsalt selleks, kes vastutab ühtse rütmi ja selle eest, et pillid õigel ajal mängima hakkaksid, kuid Wagner kirjutas esimesena dirigendist kui orkestriteose lavastajast, kes orkestri abil realiseerib oma nägemuse sellest helitööst.