1930.–1990. aastatel nimetati nüüdisinimest Homo sapiens sapiens ja neandertallastHomo sapiens neanderthalensis. Praegu peetakse neandertallase vaatlemist Homo sapiens 'i alamliigiks vananenuks, sest paleoantropoloogias on tasapisi hakatud pidama neandertallast inimesest morfoloogiliselt selgelt eristatavaks; seetõttu on erialakirjanduses kasutusele tulnud nimetused Homo sapiens ja Homo neanderthalensis[3].
Inimese soovitava või loomuliku kehakaalu kohta pole meditsiinilist konsensust, pealegi sõltub kaal ka pikkusest. WHO on siiski määratlenud kehamassiindeksi normivahemiku, nimelt 18,50–24,99[6].
Järgnevas on ära toodud inimese tähtsamad tunnused, eriti võrreldes teiste inimlaste ja muude esikloomalistega.
Inimesel on püstine kõnd (bipedalism), mis ei ole loomariigis iseenesest midagi ebaharilikku, kuigi imetajatel on see haruldane. Püstine kõnd võimaldab inimesel kahel jalal seismist (ortostaas), kõndimist ja jooksmist. Nii et tal on vähemalt kaks kahel jalal kulgemise viisi. Imikuna on inimesel veel suur repertuaar kulgemisviise (roomamine). Ta saab kasutusele võtta veel uusi kulgemisviise (näiteks hüppejooks).
Inimestel ei ole haardejalga, nagu enamikul teistel esikloomalistel, vaid lühenenud varvastega ning teiste varvastega rööbiti asetseva suure varbagajalg. See-eest ei kasuta inimene kätt kulgemiseks. Ahvile ebatüüpiliselt on inimesel käed lühemad kui jalad. Nagu kõigil inimahvlastel, puudub inimesel saba. Püstisest kõnnist tulenevalt on inimesel kahekordse S-i kujuline lülisammas ja suur istmik; see võimaldabki püstist kehahoidu ja kulgemist.
Püstine kõnd tuleb igal inimesel ära õppida. Selleks kulub pärast sündi umbes aasta kuni poolteist aastat.
Peaaju
Inimese peaaju pöörlev animatsioonmudel (ilma suuraju parema poolkerata; otsmikusagarad on märgitud punasega)
Inimese peaaju on samasuguse ehitusega nagu teistel esikloomalistel, ainult et võrreldes kehapikkusega suurem[7][8]. Täiskasvanud inimese peaajus on umbes 86 miljardit neuronit, suuraju koores umbes 16 miljardit[8][9]. Võrdluseks, reesusmakaagi peaajus on umbes 6,4 miljardit neuronit[10] ja aafrika elevandi peaajus umbes 257 miljardit, sellest 5,6 miljardit suuraju koores.[11] Ent tavagrindal on ainuüksi neokorteksis umbes 37 miljardit neuronit, poole rohkem kui inimesel.[12]
Suuraju koor on inimese peaajus eriti suur, eriti otsmikusagarad, millele omistatakse sellised täidesaatvad funktsioonid, nagu impulsside kontroll, emotsioonide regulatsioon, tähelepanu juhtimine, toimingute eesmärgipärane algatamine ja järjestamine, motoorika juhtimine, toimingute tulemuste jälgimine ja enesekorrigeerimine. Suuraju koore piirkond, mille pädevuses on nägemine, ja tsoonid, millel on tähtsus keele jaoks, on samuti inimesel märgatavalt suuremad.
Fossiilileiud näitavad, et inimestel kujunes püstine kõnd kahel jalal (bipedalism) palju varem kui peaaju tunduv suurenemine.[13] Peaaju suurenemine toimus samal ajal mälumislihaste vähenemisega.
Inimese nägu on lamedam kui inimahvi kolju, millele on omane prognaatia. See-eest on inimesel ülalõug ja alalõug väiksemad, mistõttu lõug ulatub ette. Peaaju mahu suure kasvu tõttu tekkis kõrge laup ja inimese iseloomulik koljukuju.
Karvastiku puudumise tagajärjel jahtub inimene väiksema soojusisolatsiooni tõttu külma korral kiiresti. Ent ta on õppinud seda korvama tule, hoonete ja rõivaste abil. See võimaldab tal ka külmemates piirkondades ellu jääda. Karvastiku puudumisel on veel see puudus, et on suurem oht, et nahka kahjustab ultraviolettkiirgus, sest karvastik on tähtis päikesekaitse. Erinevat nahavärvi eri piirkondadest pärit inimestel peetakse kohastumiseks eri laiuskraadidel erineva intensiivsusega Päikeselt tuleva ultraviolettkiirgusega.
Tänapäevaste teadmiste järgi ei ole nüüdisinimene "loomu poolest" ei puhas karnivoor ega puhas herbivoor, vaid omnivoor; ent vaieldav on see, kui suure osa toidust eri aegadel ja eri piirkondades moodustas liha ja taimetoit[14]. Omnivoorne eluviis kergendas nüüdisinimesel kasutada elamiseks peaaegu mis tahes Maa ökosüsteemi[15].
Veel üks eripära on menopaus naisel. Paljudel loomaliikidel on isased ja emased reeglina surmani viljakas. Ainult vähestel loomaliikidel on emase viljakus ajaliselt piiratud.
Inimese peaaju suure mahu ning püstise kõnni nõudmiste tõttu on sünnitus eriti problemaatiline: inimese sünnitus võib olla palju valulikum kui teistel loomadel, ka võrreldes teiste esikloomalistega, ja võib ka kergemini komplikatsioone tekitada. Selleks et neid vähendada ja osata neid ravida, on välja töötatud sünnitusabi meetodid.
Vastsündinud tulevad ilmale eriti ebaküpses ja abitus seisundis. Imikutel on esimestel elukuudel ainult vastsündinu refleksid. Nad ei saa iseseisvalt kulgeda ja on seetõttu suuresti passiivsed sülelapsed.
Inimene on üks pikema elueaga loomi ja kõike pikemaealisem esikloomaline.
Inimese keskmist eluiga mõjutavad oluliselt geneetilised soodumused, arstiabi kvaliteet, stress, toitumine ja liikumine. Naiste keskmine eluiga on keskmiselt mitu korda pikem. Keskmine eluiga on paljudes maades viimastel aastakümnetel järjest pikenenud. Heades tingimustes võivad inimesed elada saja-aastaseks ja vanemakski.
Taksonoomia ja geneetika
Taksonoomia
Inimlaste sugupuuArhalliste inimeste (perekond sugupuu inimene) kuni nüüdisinimeseni. Arvud vasakul: vanus miljonites aastates
Kuni 1980. aastate lõpuni koondati orangutanid, gorillad ja šimpansid inimahvlaste (Pongidae) sugukonda ning vastandati inimlaste (Hominidae) sugukonnale. Geneetilised võrdlused näitasid, et šimpansid ja gorillad on inimesega lähemas suguluses kui orangutanitega; sest ajast arvatakse inimesed, šimpansid ja gorillad koos oma fossiilsete eelkäijatega alamsugukondaHomininae ja see orangutanide taksoniPonginae kõrvale.
Teistest tänapäevastest inimlastest saab inimest eristada genotüübi, fenotüübi, ontogeneesi ja käitumise järgi. Suuri erinevusi on ka teatud eluperioodide kestuses: imiku areng on aeglasem kui teistel inimlastel, mistõttu inimesel on ka tunduvalt pikem lapsepõlv ja noorpõlv ning suhteliselt hilisem suguküpsus. Vanemad näevad laste pärast palju vaeva. Ka sünnituste vaheline vahe on väiksem ja keskmine eluiga on pikem.[17]
18. sajandist 20. sajandi lõpuni jagati liik Homo sapiensrassideks (rassiteooria). Alates 1970. aastatest näitasid populatsioonigeneetilised uurimused, et selline jaotus on küsitav, ja tänapäeval ei peeta seda enam õigeks.
Inimese (nagu ka teiste eukarüootide) genoom sisaldab nii kodeerivaid kui ka mittekodeerivaid DNA järjestusi, mis on sageli homoloogsed suguluses olevate elusolendite DNA järjestustega ("sama" geen) ja sageli langevad väga lähedases suguluses olevate liikide (näiteks teiste inimlaste) DNA järjestustega isegi täielikult kokku. Eri liikide DNA järjestuste sarnasuse järgi saab arvutada nende sugulusastme: niiviisi on geneetilised analüüsid kinnitanud, et šimpansid (bonobod, tavašimpansid), gorillad[19] ja orangutanid (selles järjekorras) on inimese lähimad retsentsed sugulased.
Kui Carl von Linné arvas 1735. aastal teoses "Systema Naturæ" inimese loomariiki ja seal perekonda Homo, loobus ta diagnoosist – perekonna täpsest kirjeldusest kehaliste tunnuste kaudu. Selleasemel kirjutas ta: Nosce te ipsum ('tunne iseennast'), eeldades, et iga inimene teab väga hästi, mis on inimene. Perekonna Homo jaotas ta neljaks variandiks: Europæus, Americanus, Asiaticus ja Africanus ning omistas neile värvustunnused albescens, rubescens, fuscus ja nigrans (valge, punane, pruun, must). Aastal 1758, "Systema Naturæ" 10. trükis, kasutas Linné inimese kohta küll esimest korda nimetust Homo sapiens ning tõi peale selle ära variantide (europaeus, afer, asiaticus, americanus) mitmesugused väidetavad iseloomu- ja kehalised tunnused, kuid loobus endiselt liigi diagnostiliste tunnuste nimetamisest.
Aastal 1775 nimetas Johann Friedrich Blumenbach oma väitekirjas "De generis humani varietate nativa" ("Inimsoo looduslikust mitmekesisusest") variante, mis Linné oli ära toonud, inimese neljaks teisendiks[27] ja kirjeldas mõnesid nende ühistunnuseid. Neid ühisjooni seletas ta – üle 80 aasta enne Darwini '"Liikide tekkimist" – sellega, et nad pärinevad ühisest "perekonnast". Ent osutus, et nende tunnuste abil ei saa otsustada, kas fossiilid tuleb arvata liiki Homo sapiens.
Sammu edasi astus botaanik William Thomas Stearn ja kuulutas 1959. aastal Carl von Linné enda (Linnaeus himself) liigi Homo sapienslektotüübiks[28] See omistus on praegu kehtivate reeglite järgi korrektne[29]. Carl von Linné jäänused (tema Uppsala toomkirikusse maetud luustik) on seetõttu anatoomiliselt tänapäevase inimese nomenklatuurne tüüp[30]
Siiski puudub endiselt liigi Homo sapiens üldtunnustatud diagnoos: "Meie liik Homo sapiens ei ole kunagi olnud niisuguse formaalse morfoloogilise definitsiooni objekt, mis aitaks meil fossilileidudes mingil praktilisel viisil oma liigikaaslasi ära tunda."[31] Selgete morfoloogiliste tunnuste puudumise tõttu arvatakse fossiilid liiki Homo sapiens sageli eeskätt nende dateeritud vanuse põhjal, mis on vaid paleontoloogiline abikriteerium.
Liigi arengulugu ja levik
Anatoomiliselt tänapäevase inimese (punane) levik Maal ja eelnev asustamine Homo erectus 'e (kollane) ja neandertallase (ookrivärvi) poolt; arvud näitavad vanust aastates
315 000 aasta vanuseid koljuluid Marokost peetakse praegu vanimateks vaieldamatult anatoomiliselt tänapäevase inimese fossiilideks[32]. Pikka aega elas liik Homo sapiens Aafrikas rööbiti eeskätt Euroopat ja Ees-Aasiat asustanud neandertallastega, kes olid eriti kohastunud eluks parasvöötmes kuni Arktikas.
Alternatiivne, varem levinum multiregionaalne hüpotees oletab, et Homo sapiens arenes mitmes piirkonnas üksteisest sõltumatult Homo erectus 'est. Uuema aja molekulaargeneetiliste uurimuste järgi on see tees siiski vähetõenäoline.
Inimkonna arengulooga algusest kuni tänapäeva inimeseni tegelevad eriti paleoantropoloogia, arheoloogia ja geneetika. Bioloogilise evolutsiooni kõrval oli oluline ka inimese kultuuriline areng, mis avaldub muu hulgas tööriistade ja suulise kõne kasutamises. Tänapäevase inimese varajaste esivanemate kultuurilise arengu tase oli sadu tuhandeid aastaid peaaegu muutumatu. Alles umbes 40 000 aastat tagasi hakkasid kultuurilised innovatsioonid kiirenema ning alates maaviljeluse ja loomakasvatuse tekkest mõjutab inimene mastaapselt oma ümbrust.
Aristotelese järgi on inimene zōon politikon. Vastsündinud inimene sõltub ellujäämiseks ja arenguks eriti suures ulatuses ja eriti kaua hooldusest teiste inimeste poolt. Ainult koos inimestega on tal võimalik saada ja töödelda õppimisstiimuleid, mis võimaldavad ühiskonnaelus osaleda. Keele omandamisega käib kaasas sissekasvamine teatud kultuuri, mis pärineb vastava ühiskonna traditsioonidest. Et teadlikkust niisugustest ühiskonnaspetsiifilistest traditsioonidest saab põlvest põlvest suuliselt ja kirjalikult edasi anda, tekivad ajalugu ja ajalooteadvus. Kohanedes loodusliku ja sotsiaalse keskkonnaga ja sellega vastanduses kujuneb indiviid ja omandab koha ühiskonnas.
Sotsiaalsus kui evolutsiooniliste tunnuste tagajärg
Antropogeneesi aluseks olevas evolutsioonis on eriti olulised kehalised tunnused: püstise kõnnaku esijäsemeid kulgemiseks enam ei kasutada ja need võivad omandada mitmesuguseid funktsioone.
Inimese olemus ja areng
Inimese psühholoogilised käsitlused
Sigmund Freud (1856–1939) kirjeldas inimest kolme strukturaalse elemendi kaudu: id (saksa es ehk miski), ego (sks Ich – mina) ja superego (sks über-Ich – ülimina).[viide?]
Carl Gustav Jung (1875–1961), šveitsipsühholoog, uuris inimpsüühikat ning sõnastas inimese mõistmise seisukohalt järgmised olulised mõisted:
Sensoorika tähendab info saamist meeleelundite – nähtu, kuuldu, kombatu, maitstu, lõhna – kaudu ning selle vahetut töötlust seda verbaliseerimata.
Tunded annavad alateadvusliku hinnangu sensoorsele teabele, s.t see arvatakse meeldivaks – vastumeelseks, ilusaks – inetuks, heaks – halvaks jne.
Mõte kirjeldab tunnete kaudu saadud kogemust ja seob selle sõnaga. Mõtlemine tähendab mõtteliste abstraktsioonide rakendamist olukorra mõistmiseks ja otsuste langetamiseks. Mõttetöö eesmärgiks on objektiivse reaalsuse eristamine fantaasiast ning tunnetest mõjutamata loogiliste järelduste tegemine.
Intuitsioon tähendab asjade olemuse taipamist instinktiivselt, ilma mõtteliste arutluste jada läbimata.[34]
Alfred Adler (1870–1937), austria psühholoog uuris inimese arengut ning leidis, et inimese areng on tugevalt mõjutatud tema lapsepõlve keskkonnast ja kogemustest, mille ületamise soov kujundab tema eesmärgid. Teadvustamata jäänud alaväärsuskompleksi ületamise vajadus suunab inimese käitumist läbi kogu elu, nii tema tööelu valikutes, sõprussuhetes kui ka armastuses.[34]
Erik Erikson (1902–1994), taani-ameerika psühholoog leidis, et ühiskond suunab ja kujundab nii perekonna, kooli kui ka töökoha kaudu inimese arengut, tasustades teda arengu eest heldemini kui arengupeetusel. Oma epigeneetilise kontseptsioonis märkis ta, et iga eluetapp saabub enam-vähem kindlal eluaastal, kestab kindla aja ning läheb üle järgmisse etappi, kusjuures konfliktid, kohanemisraskused ja kriisid ühelt etapilt teise siirdudes on väljakutseks kasvada, areneda, küpseda. Ta eristas oma töös kaheksat elujärku:
Imikueas kujuneb välja usaldus või usaldamatus välise maailma ja teiste inimeste suhtes.
Varases lapseeas (1–3 a) peab ta alistama oma füüsilise keha ja saavutama selle üle kontrolli. Kui ta sellega toime ei tule, siis valdab tema meeli häbi ja ta hakkab kahtlema eneses.
Mängueas avastab ta maailma ja hakkab mõistma hea-halva erisust. Kui ta seda ei saavuta, siis kogeb ta endas puuet ning teda valdab süütunne.
Nooremas koolieas peab ta õppima olema hoolikas, töötades kogeb ta tegevuse tulemuslikkust. Ebaõnnestumine tekitab inimeses alaväärsustunde.
Noorukieas kujuneb välja inimese identiteet. Puberteedis peab ta otsustama, kas omandada vanema generatsiooni kultuurilised, eetilised, religioossed jt väärtused või lükata need tagasi ja luua iseenda väärtussüsteem. Ebaõnnestumine tekitab identiteedipuude, mida püütakse kompenseerida kuhugi kuulumise kaudu.
Noores täiskasvanueas õpib inimene looma lähedasi suhteid teiste inimestega. Kui ta ebaõnnestub, siis tabab teda üksindus.
Täiskasvanu iga täidab loov tegutsemine või arenguseisak, milles ta süüdistab vandenõulasi, kes ei lase tal midagi teha.
Vanaduses kogeb inimene küpsustunnet, ta vabaneb oma egost ja saavutab enne surma mõistvuse, selguse ja meelerahu. Ebaõnnestumisel ei suuda ta enesekeskusest välja murda ning sureb lootusetuse tundega, mis on täis tühjust ja ahastust.[34]
Abraham Maslow (1908–1970) ameerika psühholoog uuris inimese arengust tulenevaid vajadusi ja nende hierarhilist sõltuvust, tuues välja järgmised märksõnad (sõltuvus kasvab alt üles):
Maslow' püramiidEneseaktualiseerimine;
Eneseaustus (soov veenduda oma kompetentsuses ja püüd pälvida teistelt tunnustust);
Sotsiaalne kuuluvus ja armastus (suhtlemise, rahuldava sotsiaalse staatuse ja lähisuhete vajadus);
Ohutustarve (soov elada stabiilses, turvalises, etteaimatavas keskkonnas, olles vaba ärevusest ja hirmust);
Füsioloogilised vajadused (toit, kehakate, uni, peavari, seks jt).[34]
Inimene filosoofilises käsitluses
Jean-Paul Sartre (1905–1980), prantsuse filosoof ja eksistentsialistliku filosoofia looja, uuris samuti inimese arengut ning leidis, et inimeseks olek eeldab palju enamat kui esmavajaduste rahuldamine. Ta väitis, et inimesed kes piirduvad oma esmaste bioloogiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamisega, loobuvad isiksuslikust arengust. Sellega kahjustavad nad oma sootsiumi, sest nendes peituv loovuse potentsiaal jääb kasutamata. Sartre leidis, et
iga inimene on konkreetses ajas ja ruumis unikaalne,
ehkki kõik inimesed on oma keskkonna saadused, kannab igaüks oma elukäigu eest isiklikku vastutust,
elu on meile kõigile esitatud väljakutse mõtestada oma individuaalne eksistents põhiolemuselt absurdses maailmas,
tajudes oma vastutust saatuse ees, tunnevad paljud inimesed üksildust, ärevust ning meeleheidet,
elu üks põhiküsimusi on see, kas inimesed suudavad elu juhuslikkuse ja määramatusega näotsi olles elada ehtsat ja siirast elu,
kuna igaüks on oma elu arhitekt, asetab see suuri nõudeid elus tehtavatele otsustele,
elu mõtet ei saa keegi kingituseks – see tuleb endal leida,
elu on just säärane, milliseks me selle ise endale teeme.[34]
Jörg Noller on Online Encyclopedia Philosophy of Nature välja toonud veel järgmised inimese määratlused:
Inimene kui ratsionaalse olemusega indiviid (Boetiuse ontoloogiline inimese määratlus);
Olend kes oskab end iseendana ette kujutada (John Locke eneseteadvusest lähtuv inimese määratlus);
Inimene kui eesmärk omaette (Immanuel Kanti moraali-filosoofiline määratlus);
Inimene kui loom (Eric T. Olsoni animalismi teooria, millega ta eitas vaimse mõõtme olemasolu);
Inimene iseteadliku olendina: füüsiline organism moodustab inimese, kuid ei ole sellega identne (Lynne Bakeri põhiseaduse teooria);
Personaalse elu kontseptsioon, mis tunnustab ratsionaalset ühtsust (Marya Schechtman).[35]
Inimene religioosses käsitluses
Inimene islamistlikus käsitlus
Islami käsitust mööda on inimene makrokosmose analoog, temas endas on olemas kogu olemishierarhia neljast elemendist tähtedeta taevavõlvini. Inimesel on põhimõtteline vabadus areneda, tõusta maisusest kõrgemale. Inimene on loomult rumal, rumaluse juur on aga tema ise (nasf), kui madalam nasf on ületatud, jääb ainult jumal (haqq). Kuna inimeses valitseb sundiv ise, on ta enesekeskne ja valmis hälbima illusioonidesse. Mõistuslik ise, mis võib lasta end küll ähmastada madalamate hingejõudude poolt, kuid ta võib tajuda ka vaimu mõjutusi.[34]
René Guénoni (1886–1951), prantsuse usundiuurija arvates on islamis inimene palju enam ja ka palju vähem, kui läänes arvatakse: ta on palju rohkem tänu oma võimele määramatult avarduda väljapoole kehalist vormi aga ta on ka palju vähem, sest ta ei moodusta mingit terviklikku ja enesega piirduvat olendit; ta on üksnes tõelise olemise väline manifestatsioon ning selle põgus nähtumus, mis ei puuduta kuidagi tema igimuutumatut olemust.[36]
↑Daniel Richter, Rainer Grün, Renaud Joannes-Boyau, Teresa Steele, Fethi Amani, Mathieu Rué, Paul Fernandes, Jean-Paul Raynal, Denis Geraads, Abdelouahed Ben-Ncer, Jean-Jacques Hublin, Shannon P. McPherron. The age of the hominin fossils from Jebel Irhoud, Morocco, and the origins of the Middle Stone Age. – Nature, kd 546, nr 7657, 2017, lk 293–296. Resümee.
↑Homo neanderthalensis King, 1864. – Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 köites, Wiley-Blackwell 2011, lk 329, ISBN 978-1-4051-5510-6.
↑5300 eKr – 19. sajand. Allikas: Frank Siegmund. Die Körpergröße der Menschen in der Ur- und Frühgeschichte Mitteleuropas und ein Vergleich ihrer anthropologischen Schätzmethoden, Books on Demand: Norderstedt 2010, ISBN 978-3-8391-5314-7, lk 81, tabel 38.
↑Donald Johanson. From Lucy to language, Simon and Schuster 1996, lk 80.
↑ 8,08,1Suzana Herculano-Houzel. The human brain in numbers: a linearly scaled-up primate brain. – Frontiers In Human Neuroscience, kd 3, 2009. Veebis.
↑Frederico Azevedo, Ludmila Carvalho, Lea Grinberg, José Farfel, Renata Ferretti, Renata Leite, Wilson Filho, Roberto Lent jt. Equal numbers of neuronal and nonneuronal cells make the human brain an isometrically scaled-up primate brain. – Journal of Comparative Neurology, 513, nr 5, 2009, lk 532–541. Resümee.
↑S. Herculano-Houzel, C. Collins, P. Wong, J. Kaas. Cellular scaling rules for primate brains. – Proc Natl Acad Sci, kd 104, nr 9, 2007, lk 3562–3567. Veebis.
↑S. Herculano-Houzel, K. Avelino-de-Souza, K. Neves, J. Porfírio, D. Messeder, L. Mattos Feijó, J. Maldonado, P. Manger. The elephant brain in numbers, – Frontiers in Neuroanatomy, kd 8, nr 46, 2014. Veebis.
↑Heidi Mortensen, Bente Pakkenberg, Maria Dam, Rune Dietz, Christian Sonne, Bjarni Mikkelsen, Nina Eriksen. Quantitative relationships in delphinid neocortex. – Frontiers in Neuroanatomy, kd 8, nr 132, 2014. Veebis.
↑Kent State University anatoom C. Owen Lovejoy, nimetas üleminekut püstisele kõnnile kõige silmatorkavamaks anatoomiliseks muutuseks, mida kogu evolutsioonibioloogia seni on tõendanud. Allikas: C. Owen Lovejoy. Evolution of Human Walking. – Scientific American, november 1988, lk 118–125.
↑Neil Mann. Meat in the human diet: An anthropological perspective. – Nutrition & Dietetics, kd 64, nr s4, 2007, lk S102–S107. Veebis.
↑Matthew M. Skinner, Bernard Wood. The evolution of modern human life history – a paleontological perspective. – Kristen Hawkes, Richard R. Paine (toim). The Evolution of Modern Human Life History, School of American Research Press 2006, ISBN 1-930618-72-7, lk 332.
↑Aylwyn Scally jt. Insights into hominid evolution from the gorilla genome sequence. – Nature, kd 483, 2012, lk 170. Veebis.
↑Richard E. Green jt. A draft sequence of the Neandertal Genome. – Science, kd 328, 2010, lk 710–722. Resümee.
↑M. A. Yang, A. S. Malaspinas, E. Y. Durand, M. Slatkin. Ancient Structure in Africa Unlikely to Explain Neanderthal and Non-African Genetic Similarity. – Mol Biol Evol, 10. mai 2012. Resümee.
↑F. L. Mendez, J. C. Watkins, M. F. Hammer. Global Genetic Variation at OAS1 Provides Evidence of Archaic Admixture in Melanesian Populations. – Mol Biol Evol, 29(6), juuni 2012, lk 1513–1520, elektrooniliselt avaldatud 16. jaanuaril 2012. Resümee.
↑D. Reich, N. Patterson, M. Kircher, F. Delfin, M. R. Nandineni, I. Pugach, A. M. Ko, Y. C. Ko, T. A. Jinam, M. E. Phipps, N. Saitou, A. Wollstein, M. Kayser, Svante Pääbo, Mark Stoneking. Denisova admixture and the first modern human dispersals into Southeast Asia and Oceania. – Am J Hum Genet, 89(4), 7. oktoober 2011, lk 516–528. Veebis.. Elektrooniliselt avaldatud 22. septembril 2011.
↑M. F. Hammer, A. E. Woerner, F. L. Mendez, J. C. Watkins, J. D. Wall. Genetic evidence for archaic admixture in Africa. – PNAS, kd 108, nr 37, 2011, lk 15123–15128. Elektrooniliselt avaldatud 6. septembril 2011. Resümee.
↑L. Abi-Rached, M. J. Jobin, S. Kulkarni, A. McWhinnie, K. Dalva, L. Gragert, F. Babrzadeh, B. Gharizadeh, M. Luo, F. A. Plummer, J. Kimani, M. Carrington, D. Middleton, R. Rajalingam, M. Beksac, S. G. Marsh, M. Maiers, L. A. Guethlein, S. Tavoularis, A. M. Little, R. E. Green, P. J. Norman, P. Parham. The shaping of modern human immune systems by multiregional admixture with archaic humans. – Science, 334 (6052), 7. oktoober 2011, lk 89–94. Elektrooniliselt avaldatud 25. augustil 2011. Resümee.
↑Mark Stoneking, J. Krause. Learning about human population history from ancient and modern genomes. – Nat Rev Genet 12(9), 18. august 2011, lk 603–614. Resümee.
↑Johann Friedrich Blumenbach. Über die natürlichen Verschiedenheiten im Menschengeschlechte, Leipzig 1798, lk 19–21.
↑W. T. Stearn. The Background of Linnaeus's Contributions to the Nomenclature and Methods of Systematic Biology. – Systematic Zoology, 8 (1), 1959, lk 4. Veebis.
↑Jeffrey H. Schwartz, Ian Tattersall. Fossil evidence for the origin of Homo sapiens. – American Journal of Physical Anthropology, kd 143, Supplement 51 (= Yearbook of Physical Anthropology), 2010, lk 94–121. Veebis.
↑Daniel Richter, Rainer Grün, Renaud Joannes-Boyau jt. The age of the hominin fossils from Jebel Irhoud, Morocco, and the origins of the Middle Stone Age. – Nature, kd 546, nr 7657, 2017, lk 293–296. Resümee. Oldest Homo sapiens fossil claim rewrites our species' history., nature.com, 7. juuni 2017.
↑Axel W. Bauer. Was ist der Mensch? Antwortversuche der medizinischen Anthropologie. – Fachprosaforschung – Grenzüberschreitungen, kd 8/9, 2012/2013 (2014), lk 437–453.
Pikemalt artiklites Inimkeha, Inimese elundid ja Soolised erinevused
