Trends in LIMS

Kino Sõprus on kino Tallinna vanalinnas aadressil Vana-Posti 8. Seda peetakse suurepäraseks näiteks stalinistlikus stiilis ehitatud tüüpilisest kinohoonest.

Tegemist on Tallinna vanima repertuaarikinoga. Tallinna ainus kahe saaliga ja kohvikuga kino ehitati aastatel 1953–1955 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonete asemele. Hoone esialgse projekti tegi arhitekt Friedrich Wendach, tema tööd jätkasid Ilmar Laasi, Peeter Tarvas ja August Volberg.^[1]

7. mai 1945 anti Moskvas Nõukogude Liidu kinofikatsioonivalitsuses välja käskkiri näidiskinode moodustamise kohta. 1948. aastal võeti vastu otsus teha kolme saaliga kinopalee. Hiljem vähendati saalide arvu kahele. Kino Sõprus on Eesti esimene kobarkino.

1950. aastal hakkas hoonet projekteerima arhitekt Friedrich Wendach. Temalt on pärit hoone põhimõtted: kumer väliskuju ja sammastik, 400 vaatajat mahutavad saalid, saalide asend, fuajee ja treppide asukoht. Aastatel 1950–1952 valmis projekt, mille järgi pidi uus kinohoone ehitatama 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale.

Kino nimena kaaluti algul Leningradi ja Spartacust. Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete märgina hakkas kino aga kandma hoopis Sõpruse nime.

Kino ehitamiseks oli 1953. aastal ette nähtud juba peaaegu miljon rubla. See oli ligi kolmandik kogu Eesti NSV kinovõrgu ehitamiseks määratud rahast. Kinod pidid valmima ka Keilas, Tõrvas, Jõhvis ja Paldiskis. Vundamendiauku kaevati talvel. Külmunud pinnast ja seal leiduvaid vanu kivi- ja raudbetoonkonstruktsioone osalt lõhati, osalt raiuti käsitsi või masinatega. Ehituse aeglast edenemist põhjendati vundamendi rajamist raskendanud erakordselt keeruka pinnasega, kaevetööde mehhaniseerimise väheste võimaluste ja sellest tuleneva käsitsi kaevamisega. Ei jätkunud ka ehitustöölisi.

15. mail 1955 avati kino režissööride A. Ivanovi ja M. Šapiro Moskva ülikooli 200 aasta juubelit tähistava filmiga "Mihhail Lomonossov". Selleks ajaks valminud hoone oli sobiv koht, kus korraldada Nõukogude filmiplakatite näitust, puhata jalga puhvetis, kohtuda filmiloojatega. Hoonel oli ka avar fassaad, kuhu sai paigaldada hiiglaslikke plakateid filmireklaamidega.

1970. aastate lõpp kujunes kinos Sõprus Nõukogude Venemaa filmide kõrgajaks. Nende seas lõi laineid näiteks "Moskva pisaraid ei usu", mis sai 1981. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari.

21. septembril 1995 avas Eesti-USA ühisfirma BDG Meelelahutuse AS Tallinnas endises kinos Sõprus meelelahutusklubi Club Hollywood ja kasiino Grand Prix. Kinole Sõprus jäi üks kinosaal, mille sissepääs on hoone küljelt.

2004. aastal avati remondi läbinud Sõprus väärtfilmikinona, mida hakkas haldama AS Tallinnfilm. Tallinnfilmi stuudios aastatel 1941–2001 valminud filmide kogu moodustab ju valdava enamiku eesti filmipärandist, hõlmates ka selliseid rahvuslikke menukeid nagu "Kevade“ ja "Viimne reliikvia“. Kokku on Tallinnfilmi filme 850 ringis, lisaks hulk kroonika- ja ringvaatefilme.

2009. aasta lõpus kolis AS Tallinnfilm kinno Artis ja pidev filmide näitamine Sõpruses katkes. Kinoesisel platsil avati lõpuks purskkaev, mis oli sinna ette nähtud juba 1955. aastal.

Alates 2010. aasta algusest haldab kino MTÜ Must Käsi.^[2]

Sõpruse kino on kaunistatud toonasel traditsionalistlikul viisil eri tegevusvaldkondi sümboliseerivate embleemidega. Maja fassaad on pühendatud kultuurile (kunstialade, teatri, muusika ja kirjanduse sümbolid), ühtmoodi kujundatud külgseintel on koht, aga hõlpsalt loetavatele maisematele distsipliinidele (sõjandus, tööstus, põllumajandus, kaevandus, reaalteadused). Klassikaliste põhimõtete kohaselt on majaesine lahendatud väikese väljakuna, mille pilgupüüdjaks on nõgus kinofassaad.

Omamoodi ekraani meenutava nõgusa fassaadi ja madalakaldelise katuse tõttu mitte liialt esile tükkiv maja on lahendatud lehvikuna, kuhu algselt mahtus kaks 400 istekohaga saali. Korralikult viimistletud oli ka maja tagakülg, mis erinevalt paljudest teistest tolle aja ehitistest on samuti uhkelt dekoreeritud ning terrasiitkrohviga kaetud. Maja ümbrus lahendati kompaktse väljakuna, mille visuaalseks keskmeks seati kino. Kui juba varastel eskiisidel plaaniti maja ette teha purskkaev, siis kohe seda teostada ei jõutud. Siiski otsustati aastakümneid hiljem platsi veesilmaga täiendada ning 2009. aastal valmiski AB Järve & Tuulik projekti järgi tehtud rukkilillest tuletatud fontään.

Kino Sõprus pakkus lihtsale tööinimesele senikogematu ilu ja luksusliku muljega ruume, mis pidid mõista andma, et uus võim pole elitaarne, vaid näoga rahva poole.^[3]

Kino fassaadide arhitektuurseteks dominantideks on kokku 18 kaheksakandilist saledat sammast hoone kolmel küljel, ning maja analüüsil “võtmena" käsitletavad 15 seintele paigutatud dolomiitreljeefi-embleemi. Neist kuus on paarisembleemid, mis mõlemal külgfassaadil korduvad, kolm on esifassaadil. Ühelegi embleemile pole lisatud juurde motot – lihtne piltkiri räägib ise enda eest. Embleemid külgfassaadidel kujutavad järgmisi tegevusalasid: sõjapidamine (vintpüss ja kiiver), masinaehtus/tööstus (mutter ja haamer), põllumajandus (viljavihk ja sirp), maavarade tootmine (kaevuri kiiver, kirka ja latern) ning teadus (mikroskoop ja avatud raamat). Esifassaadi kolm embleemi viitavad kirjandusele (hanesulg ja avatud raamat), teatrile (nuttev ja naerev mask) ja kaunitele kunstidele.^[4]

• 
  Sõjapidamine
• 
  Masinaehitus/tööstus
• 
  Põllumajandus
• 
  Maavarade tootmine
• 
  Teadus

Maja sisemus jätkas stalinistlikule ajale omast (kuigi Stalin oli surnud 1953. aastal, ei muutunud kunstipraktika kohe) ajaloo konstrueerimist minevikust pärit arhitektuurivõtete ja materjalide abil. Kui praegu pääseb kinno nurga tagant, siis algupärane kujundus oli ülipidulik ning muutis filmi vaatamise sündmuseks suursuguses hoones, mis ei jäänud luksuslikkuselt sugugi teatrile alla. Esimesel korrusel asusid kassad, mille taga paiknes avar fuajee, kus sai korraldada ka kontserte ja kus asus ka puhvet. Balustritega ääristatud kaheks hargnevat raskepärast paraadtreppi pidi pääses peegelpildina lahendatud punasesse ja valgesse saali. Vahepodesti aktsendiks seati võimas seinapeegel, mis lisas ruumile sügavust. Interjöör mõjus monumentaalse ja väljapeetuna. Võrreldes fassaadiga jutustavaid motiive ei kasutatud, pigem eelistati nappe, ent siiski ajalooga siduvaid ehisvorme, nagu stukki, liiste, friise, petikuid, rosette ja kroogitud kardinaid. Soliidsust lõid kunstmarmorist sambad, piilarid ja kroonlühtrid. Erinevalt tänapäevasest mugavast sisustusest domineerisid algses mööblivalikus puidust toolid-lauad. Kõige pidulikumalt olid lahendatud teisel korrusel asuvad kinosaalid, millest üks on tänini säilinud üsna algupäraselähedasena ja teine on muudetud ööklubiks.^[3]

• 
  Kino Sõprus, 2009. Peasissepääs
• 
  Kino Sõprus. Vaade paremalt küljelt, Vana-Posti tänavalt, 2008
• 
  Arhitektide mälestustahvlil kino seinal on neljast arhitektist mainitud vaid kaht. Suvi 2011
• 
  Kino Sõprus, 2010

• Kosmos (kino)

• Kino koduleht
• Sõprus (kino) kultuurimälestiste riiklikus registris