The US FDA’s proposed rule on laboratory-developed tests: Impacts on clinical laboratory testing

Klooga koonduslaager (SD Klooga koonduslaager) oli Saksa okupatsioonivõimude poolt Klooga lähedale 1943. aasta septembris loodud Vaivara koonduslaagri välilaager.

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)#Okupatsioonivõimu kuriteod

Laager asus Harjumaal Klooga aleviku lähedal 40 kilomeetrit Tallinnast läänes, paralleelselt Tallinna–Paldiski raudteelõiguga, 3–4 km Klooga raudteejaamast läänes, Klooga-Aedlinna raudteejaama vahetus läheduses. Põhjas piirnes laager Sooda järvega^[1]

Põhjuseks, miks laager Kloogale rajati, oli tühjaks jäänud Nõukogude sõjaväebaas, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks.

KZ Klooga ülem oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, september 1943 – september 1944.

Laagris oli umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu kindralkomissariaadist, Vilniuse ja Kaunase getost, Läti kindralkomissariaadi Salaspilsi koonduslaagrist ning ka mõnisada Nõukogude sõjavangi.

Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. kompanii). Vangid töötasid kolmes vahetuses tsemendi-^[küsitav], tellise- ja puidutööstuses ja ka Wehrmachtile kindlustuste ehitamisel. Nädalavahetusel lasti osa vange kohalikesse taludesse, kus neid ka inimeste poolt toideti.

Nõukogude allikate järgi tapeti Saksa vägede taganedes 19. septembril 1944 Kloogal enam kui 2000 vangi.

Sonderkommando alustas 19. septembril 1944 Klooga lähedal metsas vangide hukkamisi ja seetõttu tekkis konflikt sakslaste ja eestlaste vahel. 19. septembril 1944 teatas Klooga laagri ülem SS-Untersturmführer Wilhelm Werle ülesrivistatud laagrile, et laager evakueeritakse. Küll aga ei teatanud ta laagrit valvanud 287. Eesti Politseipataljoni 3. kompanii meestele, et laagriasukate jaoks transport puudub ja kõik juudid likvideeritakse.

Kloogale saabus Julgeolekupolitsei ja SD Eestis SD erikomando, mis alustas laagri lähedal metsas kinnipeetute hukkamisi.

Eestlased olid sellisest käitumisest jahmunud ja teatasid sellest lähedal asunud 20. relvagrenaderide SS-diviisi väljaõppelaagrisse. Väljaõppelaagrist läks leitnant Egon Valter protestiga SS-Sturmbannführer Georg Ahlemanni jutule. Viimane vihastas eestlaste sekkumise üle, rebis Valteri rinnalt Raudristi lindi ja vahistas leitnandi. Nüüd aga vihastusid eestlased, nad murdsid sisse relvalattu ja relvastusid. Valter vabastati ja vahistati hoopis Ahlemann. Võim Kloogal läks täielikult eestlaste kätte. Admiral Johan Pitka palvel sakslane hiljem siiski vabastati. Kuigi 287. Politsei Vahipataljoni mehed kinnipeetute hukkamistest osa ei võtnud, mõisteti pärast sõda 38 pataljoni meest selles süüdistatuna Nõukogude võimude poolt pikaks ajaks vangi^[viide?].

Eesti juudikogukonna vanema põlvkonna aktivisti ja kirjaniku Elhonen Saksa väitel koosnes vange hukanud SD Sonderkommando tegelikult vene vlassovlastest. Tema kinnitust mööda vaikis eriuurimiskomisjon pärast sõda maha nende osa vangide massihukkamises, kuna mahalaskjate rahvus ei sobinud Nõukogude võimule.^[2]

Klooga koonduslaagrisse jõudsid Punaarmee väeosad 28. septembril 1944. 85 vangi olevat end enne vabastamist ära peitnud ja nii pääsenud väidetavast sakslaste veresaunast, kus olevat tapetud kõik laagri vangid mõned päevad enne vabastamist.^[viide?]

Klooga koonduslaagris kinnipeetute mälestuseks püstitati laagri asukohale Nõukogude okupatsiooni ajal memoriaalkompleks ning pärast Eesti taasiseseisvumist kaks mälestuskivi kirjadega. Esimene avati septembris 1994 ja sellest võttis osa Iisraeli Knesseti esimees.

16. septembril 2013 avati Kloogal holokausti ohvrite mälestuspaigas Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon "Klooga laager ja holokaust". Tollase Eesti Ajaloomuuseumi direktori Sirje Karise sõnul avaldab uus ekspositsioon Klooga koonduslaagris toimunud traagiliste sündmuste kohta senisest rohkem teavet: "Klooga laagri massimõrva ohvrite mälestamine ja toimunu jäädvustamine väliekspositsiooniga on sümboolse tähendusega. Eesti ajaloolased ja Eesti Ajaloomuuseum on järjekindlalt püüelnud selle poole, et meile endile ja meie külalistele kujuneks siinsest ajaloost võimalikult tõene pilt."^[3]

Mälestuspaika rajatud ekspositsiooni eesmärk on teadvustada, et 19. septembril 1944 toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis. Väliekspositsioon annab ülevaate Klooga koonduslaagrist, mis oli üks paljudest Saksamaa sunnitöölaagritest. Klooga laager oli integreeritud laiemasse laagrite võrgustikku, mis teenisid Saksamaa sõjamajanduslikke huve ning kus viidi etnilistel ja rassilistel alustel ellu natsismi kuritegelikku poliitikat. Ekspositsiooni oluline ülesanne on holokausti ohvrite mälestuse jäädvustamine.^[3]

Eesti Ajaloomuuseumi koostatud väliekspositsioon annab ülevaate Klooga koonduslaagri rajamisest ja seostest teiste laagritega Eestis. Teada saab, mida Klooga laager tähendas Saksa sõjamajanduses, missugune oli sunnitöö laad ja kuidas oli korraldatud laagri igapäevaelu. Ekspositsiooni keskmes on koonduslaagri õõvastav likvideerimine 1944. aasta septembris. Väliekspositsioon on valminud Eesti Ajaloomuuseumi eestvedamisel ning koostöös Kultuuriministeeriumi ja Eesti Juudi Kogukonnaga. Ekspositsiooni arhitektuurse lahenduse autorid on Mari Rass ja Diana Taalfeld.^[3]

• Riho Västrik. "Klooga koonduslaager - Vaivara süsteemi koletu lõpp". Vikerkaar 8−9/ 2001. Lk 147−155

• Address by Prime Minister Andrus Ansip in Klooga, Estonia. Välisministeerium, 8. mai 2005