The US FDA’s proposed rule on laboratory-developed tests: Impacts on clinical laboratory testing

James Anthony Patrick Carr (sündinud 15. septembril 1972 Londonis) on briti-iiri koomik, saatejuht, kirjanik.^[1] Tema poleemiliste ühelauseliste naljade kuiv esitus on tuntud, seda on nii kiidetud kui ka kritiseeritud.^[2] Ta alustas oma koomikukarjääri 1997. aastal ja ta on saatejuht paneelsaadetele, näiteks „8 Out of 10 Cats“, „8 Out of 10 Cats Does Countdown“ ja „The Big Fat Quiz of the Year“.^[3][4]

James Anthony Patrick Carr sündis 1972. aastal Londonis Hounslow' linnaosas.^[5][6][7][5] Tema vanemad Nora Mary ja Patrick James Carr on iiri immigrandid.^[8][9][10] Isa oli raamatupidaja, kes hiljem töötas arvutifirmas Unisys.^[7] Tema vanemad abiellusid 1970. aastal ja elasid 1994. aastast lahus, kuid ametlikult abielu ei lahutanud.^[7][8]

Carr elas lapsepõlves Buckinghamshire'i krahvkonnas Farnham Commoni külas ning õppis Farnham Commoni külakoolis ja Burnhami gümnaasiumis.^[11] Ta lõpetas keskhariduse lähedalasuvas High Wycombe'i gümnaasiumis Royal Grammar School.^[12][13]

2001. aastal suri Carri ema Nora Mary 57-aastasena pankreatiiti. Pärast seda muutusid Carri suhted isaga pingeliseks. 2004. aastal isa arreteeriti süüdistatuna Carri ja tema venna Colini ahistamises, kuid vabastati süüst.^[14] 2021. aastal ütles Carr, et pole isa individuaalselt näinud ega temaga rääkinud alates 2000. aastast, välja arvatud autogrammide jagamisel pärast 2015. aasta esinemist.^[15]

Carri vanemad suhtlesid iiri sugulastega ning pere tegi sageli reise Limericki ja Kilkeesse. Pärast nelja A-hinde saamist edasijõudnute klassis õppis Carr sotsiaalteadusi ja politoloogiat Gonville'i ja Caiuse kolledžis Cambridge'is.^[13][16] Ta lõpetas esmaklassilise kiitusega 1994. aastal.^[11][17][18] Ta läks tööle Shelli turundusosakonda, kuid 2000. aasta jaanuaris lasi end vabatahtlikult koondada, sest tundis end õnnetult.^[13] Esimese tasulise stand-up esinemise tegi ta hiljem samal kuul, olles aasta varem detsembris teinud esimese tasuta pubietenduse.^[11] Ta väitis, et neurolingvistilise programmeerimise kursus aitas tal mõista, kuidas ta mõistus takistas täitmast unistust saada koomikuks.^[19]

Carr on juhtinud telemänge „Distraction“ ja „Your Face or Mine?“.^[3][20] Ta juhtis 100de saatesarja: „100 halvimat poplugu“, „100 halvimat britti“, „100 parimat koomiksitegelast“, „100 inimest, kes näevad Jimmy Carri moodi välja“ (paroodia) ja „100 hirmsat olukorda“.^[21]

2005. aastast on Carr juhtinud koomilist telemängu „8 Out of 10 Cats“.^[3] 2012. aastast on Carr juhtinud üle 150 osa saatesarja „8 Out of 10 Cats Does Countdown“, mis on kombinatsioon tema paneelsaatest „8 Out of 10 Cats“ ja viktoriinisaatest „Countdown“.^[3]

2010. aasta aprillis juhtis Carr esimest Briti versiooni koomilise mahategemise saatest „A Comedy Roast“.^[3] 6. mail 2010 oli ta David Mitchelli, Lauren Laverne'i ja Charlie Brookeriga kaassaatejuht saatele „Alternative Election Night“.^[3] 2011. aasta jaanuaris liitus ta kolme saatejuhiga uuesti päevakajalises komöödiasaates „10 O'Clock Live“.^[22][23]

2014. ja 2015. aastal juhtis Carr kaht osa saatesarjast „Sunday Night at the Palladium“.^[24] 2018. aastal juhtis ta Netflixis Ameerika komöödiapaneelsaadet „The Fix“. Aastatel 2018–2020 juhtis Carr telekanali Comedy Central sarja „Roast Battle“.^[3]

2006. aasta jaanuaris tegi Carr raadiosaates „Loose Ends“ nalja, et mustlasnaised haisevad.^[25] BBC vabandas ametlikult, kuid Carr keeldus vabandamast ja jätkas nalja rääkimist. 2005. aastal osales ta raadiosarja „Flight of the Conchords“ kahes osas.^[26]

Carr on 2011. aastast osalenud seitse korda raadiosaates „Museum of Curiosity“.^[3] Ta oli muuseumi kuraator (2012. aastal viis korda) ja 2018. aastal võttis osa jõulude eriosast „Annual Stock Take“ külalisena Lee Macki, Jo Brandi ja Sally Philipsiga.^[3][27]

Carr käib suurema osa aastast ringreisidel komöödiaetendusi andmas. Komöödiaturneel „Terribly Funny Tour“ (mis algas enne koroonapandeemiat ja lõppes 2024. aasta aprillis) kirjutas ta oma järgmise komöödiaturnee „Jimmy Carr Laughs Funny“, katsetades igal esinemisel uusi nalju.^[28] Uus stand-up ringreis algab 1. mail 2024.^[29]

2004. aastal arvas ta, et Jim Davidson varastas nalja, ja tahtis teda kohtusse kaevata.^[30] Selgus, et nalja kasutasid aastakümneid paljud koomikud ja kaebus jäi ära. 9. aprillist 2005 kuni 14. jaanuarini 2006 tuuritas ta Suurbritannias komöödiatuuriga „A Public Display of Affection“.^[31] Samuti esines ta 2005. aasta augustis Edinburghi festivalil oma šõuga „Off The Telly“.^[32]

2006. aasta augustis läks ta komöödiaturneele „Gag Reflex“, mille eest võitis 2006. aastal Briti komöödiaauhinna kategoorias "Best Live Stand-Up".^[33] 2007. aasta novembris ilmus ta kolmas DVD „Jimmy Carr: Comedian“.^[34] 2003. aastal lisas ajakiri The Observer ta Briti komöödia „50 naljakama etteaste“ nimekirja.^[35] 2007. aastal telekanali Channel 4 veebisaidil korraldatud küsitluses „100 parimat stand-up’i“ oli Jimmy Carr 12. kohal.^[36] 2007. aasta sügisel alustas ta Edinburghi festivalil üleriigilist ringreisi „Repeat Offender“.^[37] 3. veebruaril 2007 näidati Carri esinemist Londonis 50 inimese ees samaaegselt virtuaalplatvormil Second Life.^[38]

Komöödiatuur „Rapier Wit“ algas 20. augustil 2009 üheksa esinemisega Edinburghi festivalil, enne Ühendkuningriigi ringreisi.^[39] 2. novembril 2009 ilmus DVD „Jimmy Carr: Telling Jokes“.^[40] 2009. aasta juulis tuuritas Carr Las Vegase bändiga The Killers.^[41]

2009. aasta oktoobris kritiseerisid pühapäevased kõmulehed Carri nalja Iraagis ja Afganistanis jäsemeid kaotanud Briti sõduritest, et Ühendkuningriigil on 2012. aasta Londoni paraolümpiamängudel tugev meeskond.^[42] Carr kaitses oma nalja ajakirja The Guardian intervjuus kui täiesti vastuvõetavat.^[2]

Carri kuues live-DVD „Jimmy Carr: Making People Laugh“ ilmus 8. novembril 2010.^[43] Carri 2010.–2011. aasta ringreis „Laughter Therapy“ algas etteastetega Edinburghi festivalil enne Ühendkuningriigi ringreisi.^[39]

2011. aasta novembris kritiseeriti Carri nalja Downi sündroomiga lastele puhkust pakkuvatest autobussidest, mille kampaaniat „Sunshine Coach“ organiseeris heategevusorganisatsioon Variety Club. Variety Club ja Down Syndrome Education International (Downi sündroomi rahvusvaheline haridusorganisatsioon) mõistsid nalja hukka. Carr leidis, et kõige üle peaks saama nalja teha.^[44]

18. novembril 2013 andis Carr välja kaheksanda live-DVD „Jimmy Carr: Laughing and Joking“. DVD tähistas komöödiatuuri „Gagging Order“ lõppu.^[45]

2019. aasta juunis kritiseeriti Carri komöödiaetendust „Terribly Funny“. Poleemiliste naljade teemaks olid kääbused, paksud naised ja naiste suguelundite moonutamine.^[46] Carri kritiseeris ka heategevusorganisatsioon Little People UK (kaasasutajaks näitleja Warwick Davis), kes süüdistas teda solvava abordinalja eelarvamuslikus hoiakus kääbustest.^[47][48]

2006. aastal ilmus Carri ja Lucy Greevesi raamat „The Naked Jape: Uncovering the Hidden World of Jokes“, mis käsitleb naljade rääkimise ajalugu ja teooriat.^[49]

2021. aasta detsembris ilmus memuaaride ja eneseabiraamat „Before & Laughter“.^[50]

1990. aastate lõpus loobus Carr katoliku usust.^[51] Ta on pärast seda kritiseerinud organiseeritud religiooni. 2015. aastal ütles ta, et uskus Jumalasse, kuid kirjanikud nagu Christopher Hitchens ja Richard Dawkins muutsid ta arvamust, mistõttu on ta ateist.^[52] Ta on väitnud, et läbis sel ajal palju psühhoteraapiat (eriti neurolingvistilist programmeerimist) usukaotusega toimetulekuks ja tal on terapeudi kvalifikatsioon.^[53]

Carr on rääkinud depressiivsusest, mida koges 20ndates töötades turunduses ja leiab, et otsus koomikuna karjääri teha aitas tal kurbusega toime tulla.^[52][54] Tal on Briti ja Iiri topeltkodakondsus, reisib Iiri passiga ja tunneb uhkust iiri päritolust. 2013. aastal andis Limericki linnapea talle vanemate kodulinnas iiri pärandi tunnistuse.^[55]

Carri elab Põhja-Londonis koos kanadalasest elukaaslase Karoline Coppinguga, kes on telekanali Channel 5 tellimustoimetaja, kellega ta on olnud suhtes alates 2001. aastast.^[11][56] Nende poeg sündis 2019. aastal.^[57][58]