The US FDA’s proposed rule on laboratory-developed tests: Impacts on clinical laboratory testing

Muuda linke
Juudid saabumas Auschwitzi koonduslaagrisse 1944. aasta suvel

Holokaust oli teise maailmasõja ajal Euroopa juutide vastu toime pandud genotsiid. Aastatel 1941–1945 tapsid Natsi-Saksamaa ja kaasosalised Saksamaa okupeeritud aladel kuus miljonit juuti, kes moodustasid umbes kaks kolmandikku Euroopa juutidest. Tapmised pandi toime eeskätt koonduslaagrites mahalaskmise teel ja kasutades mürkgaasi, peamiselt okupeeritud Poola territooriumil Auschwitzi, Treblinka, Bełżeci, Sobibóri ja Chełmno koonduslaagris.

Nimetus

Sõna holokaust on tuletatud kreeka sõnast ὁλόκαυστον holókauston 'täielikult põletatud'. Paljudes keeltes on sama päritolu sõna kõige tavalisem sõna natside toime pandud juutide tapmise kohta. Mõnikord kasutatakse sama sõna ka seoses teiste rahvarühmadega, keda natsid represseerisid, eriti romade holokaustist rääkides. Heebrea sõna holokausti kohta on השואה HaSho'a 'häda', mida kasutatakse ainult seoses juudi rahvusest ohvritega.[viide?]

Põhjused

Antisemitism

Antisemitism on tegelikult üsna vana nähtus. See ei ole levinud ainult 20. sajandi esimesel poolel ja ainult Saksamaal. Juute süüdistati mitmesugustes õnnetustes juba keskajal, kui musta surma peeti juutide süüks. Mis aga just sakslasi pani juute vihkama oli see, et maailmasõdadevahelisel perioodil oli Saksamaa majandus halval järjel, valitses inflatsioon ning kõrge töötuse tase. Majanduslikult kõige paremal järjel olid aga juudid, mille tõttu paljud sakslased olid kadedad nende vastu. Pärast esimese maailmasõja kaotust ja Versailles' lepinguga nõutud reparatsiooni oli saksa rahvas nördinud ning vihane ning oli lihtne enda viha suunata just juutide vastu, kellel läks võrreldes teistega väga hästi.[1]

Üks kuulsamaid raamatuid holokausti ja antisemitismi teemal, Daniel Goldhageni "Hitler's Willing Executioners" (1997), väidab, et sakslased olid tollal, erinevalt teistest rahvustest eriti juutide vastased ning n-ö juudiprobleemist räägiti juba enne natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Hitler vaid tõi selle viha esipinnale. Goldhagen väidab, et kuigi kõik sakslased ei pruukinud nõustuda natside poliitikaga, siis juudiküsimuses olid küll kõik ühel meelel. Seda mõtteviisi toetab näiteks fakt, et väga vähesed natsidest loobusid tapmisest, kui selleks oli võimalus, ning tihti pidid juute tapma täiesti tavalised mehed, kes olid veel sõja ajal saadaval ning mitte just selleks tööks kindlalt väljavalitud natside kamp.[2] Paljud on aga sellisele mõtteviisile vastu vaielnud, näiteks ajaloolase Christopher Browningu arvates ei suuda antisemitism põhjendada, miks natsid tapsid ka lisaks juutidele näiteks poola rahvusest inimesi ning kõik natsionaalsotsialistliku partei liikmed ei olnud ka sakslased.[3]

Dehumaniseerimine

Dehumaniseerimine ei olnud ainulaadne sakslastele, see oli väga levinud viis, kuidas sõja ajal rahvast vaenlase vastu ärgitada. Dehumaniseerimine tähendab, et vaenlasest ei mõeldud kui inimesest nagu iga teine, vaid kui midagi alamat, mõeldi kas kui objektist või loomast, kuid mitte täisväärtuslikust inimesest. Näiteks ühel sõjaaegsel Ameerika Ühendriikide propagandaplakatil kujutati sakslast kui gorillat, kes hävitab süütuid elusid. Samuti saadeti Stalini Punaarmeele propagandalehti, kus räägiti sakslastest kui loomadest, kes on õppinud ära sõjakunsti. Nii tehti ka juutidega, kellest tihti räägiti kui parasiidist, kes tuleb hävitada. Juuti kujutati tihti kui rotti, kes levitab haigusi ning on aarja rassile üleüldse ohtlik. On vale tappa inimest, kuid roti tapmine on lubatud.[4] Seda ilmestab fakt, et kui igal natsil oli kindel juut, keda ta pidi tulistama, siis oli tapmine moraalselt palju raskem, kui siis, kui pidi suvaliselt kõiki juute laskma. Samuti tuli natside suhtumine juutidesse välja ka 25 aastat hiljem ülekuulamistel, kus küsiti neilt, kuidas nad tollal tegid vahet poolakatel ja juutidel. Kui osad vastasid, et riietuse, juuksestiili ja üldise välimuse järgi, siis üsna paljudel kumas läbi ka tolleaegne natsipropaganda, mille järgi öeldi, et juudid on poolakatest räpasemad, lohakamad ja vähem puhtad.[5]

Deindividualiseerimine

Deindividualiseerimine tähendab, et grupis olles kaotab inimene teadlikkuse iseendast, muutub n-ö anonüümseks. Inimene saab üheks grupiga ning võtab vastu seal antava rolli. Näiteks rahvamässudes on inimesed valmis linna segi peksma ning varastama, kuigi üksinda olles nad ilmselt ei julgeks seda kunagi teha.[6] Nii oli ka natsidega, kes võtsid vastu tapjarolli, mis autoriteet ja grupp oli neile andnud. Nad ei käitunud nagu nad ise, vaid nad täitsid rolli. Seda ilmestab üks kuulsamaid katseid sotsiaalpsühholoogias, Stanfordi vangla eksperiment.[viide?]

Autoriteedile kuuletumine

Inimeste kuulekus autoriteedi vastu on olnud väga tähtis osa tsivilisatsiooni arengus. Ükskõik millise ühiskonna toimimiseks on vajalik, et osadel inimestel ühiskonnas on teiste üle veidi rohkem võimu. Kuid autoriteedile kuuletumine võib panna inimesi tegema ka nende enda printsiipide vastaseid tegusid.[7] Samuti on hiljem ülekuulamistel öeldud, et käskudele ei olnud võimalik vastu hakatagi. Kui hakkasid vastu, siis oli oht, et saadetakse ise koonduslaagrisse või tapetakse kohapeal. Tegelikult on aga selline seletus vale, kuna siiani ei ole leitud veel ühtegi juhtumit, kus kedagi oleks koonduslaagrisse saadetud või tapetud. Muidugi võis ka nii olla, et sellist saatust lihtsalt kardeti ega juletud igaks juhuks vastu hakata.[8]

Olukorda, milles olid natsid, illustreerib Milgrami elektrišoki eksperiment kuulekuse kohta. Lisaks eelnevalt mainitud evolutsioonilisele põhjusele, tunnevad ilmselt alamad, et autoriteet on see, kelle käes on olukorras võim. Ning kelle käes on võim, see ka vastutab.[9] Seega ilmselt nii katsealused kui ka pataljoniliikmed ei tundnud täit vastutustunnet pärast kohutavaid tagajärgi ning neil oli lihtsam ka ülesandeid seetõttu täita. Näiteks on mitmed natsid hilisemates intervjuudes märkinud, et enamik juute oli laskmiskohtades väga passiivsed, justkui oodates ja tahtes surma saada. Selline mõtteviis näitab süü veeretamist hoopis ohvritele. Või näiteks kirjeldasid paljud natsidest, kuidas kohalikud poolakad reetsid nii vabalt juutide peidukohti, kuigi poolakatel ei olnud muud võimalust, sest muidu oleks nad ise maha lastud.[10] Natsid ei tahtnud vastutustunnet tapmiste eest endale võtta ja leidsid võimalusi vastutustundest pääsemiseks.

Holokaustirevisionism

 Pikemalt artiklis Holokaustirevisionism

Holokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistlik režiim tappis holokausti käigus vähem juute, mustlasi ja teiste rahvuste esindajaid kui näidatakse üldiselt omaks võetud hinnangutes või et massilist ja süstemaatilist juutide tapmist pole üldse toimunud.

Holokaustirevisionismi vastaste sõnul põhinevad revisionistide väited metoodiliselt ebakorrektsetel uurimustel, kallutatud allikate valikul ja otsestel võltsingutel.

Holokausti toimumise kahtluse alla seadmine on kuulutatud kuriteoks Prantsusmaal, Belgias, Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Rumeenias, Slovakkias, Tšehhis, Leedus, Poolas ja Iisraelis.[11]

Mälestamine

Alates 1990. aastast tähistatakse holokausti mälestuspäeva. Eestis tähistati seda valitsuse heakskiidu saanud tähtpäevana esimest korda 27. jaanuaril 2003.[viide?]

Vaata ka

Viited

  1. "Introduction to the Holocaust". Unites States Holocaust Memorial Museum. Vaadatud 2. novembril 2016.
  2. Goldhagen, D.J. Hitler's Willing Executioners: Ordinary Germans and the Holocaust. New York: Vintage Books, 1997.
  3. Browning 1992.
  4. Smith, D.L. "Less Than Human: The Psychology of Cruelty". Vaadatud 4. novembril 2016.
  5. Browning 1992, lk 152.
  6. Keizer, K., Lindenberg, S., Steg, L. The Spreading of Disorder. – Science, 2008, 322, 1681-1685.
  7. Gleitman, Gross ja Reisberg 2011, lk 523.
  8. Browning 1992, lk 170–171.
  9. Gleitman, Gross ja Reisberg 2011, lk 525.
  10. Browning 1992, lk 155–157.
  11. Teise maailmasõja aegse juudivastase poliitika rakendamine Eestis Tartu 2007, Meelis Maripuu; lk 4.

Allikad

  • Browning, C. R. (1992). Ordinary Men: Reserve Police Battalion 101 and the Final Solution in Poland. New York: HarperCollins.
  • Gleitman, H; Gross, J; Reisberg, D (2011). Psychology. Kd 8. New York: W. W. Norton & Company.

Kirjandus

Välislingid