The US FDA’s proposed rule on laboratory-developed tests: Impacts on clinical laboratory testing

Andragoogika on iseseisev teadusharu või kasvatusteaduste allharu, mis uurib täiskasvanud inimeste õpetamist ja õppimist. Valdkonnal puudub kokku lepitud definitsioon. Andragoogika hõlmab kõrgkoolipedagoogikat, tootmispedagoogikat, sõjaväepedagoogikat jm.

Täiskasvanute õpetaja või täiskasvanute õppimist-õpetamist uuriv inimene on andragoog.

Andragoogika rajajaks peetakse tšehhi õpetajat ja kirjanikku Jan Amos Komenskýt. Terminit "andragoogika" kasutas esimesena saksa gümnaasiumiõpetaja Alexander Kapp 1833. aastal Platoni haridusteooriat käsitlevas raamatus "Platon's Erziehungslehre: Als Pädagogik Für Die Einzelnen und Als Staatspädagogik. Oder Dessen Praktische Philosophie". Teooriat arendas edasi Eugen Rosenstock-Huessy.

Eestis loodi E. Vilde nimelisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti andragoogika ja juhtimistöö kateeder 1986. aastal.

1906. aastal asutati Tallinnas kodanikualgatuse korras Eestimaa Rahvahariduse Selts, mille eesmärk oli edendada emakeelset rahvaharidust. Seda peetakse Eesti täiskasvanuhariduse kujunemise alguseks.^[1]

1917. aastal asutati Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Nõukogu. Selts loodi eesmärgiga tõsta rahva üldist haridustaset. Selleks võis selts luua teadus-, üld- ja kutseharidusasutusi, organiseerida kursusi, loenguid, õpiringe, laulu- ja muusikakoore, avada näitusi, muuseume, laboratooriume, raamatukogusid ja -kauplusi, välja anda brošüüre, raamatuid, oma häälekandjat jne.^[2]

1919. aastal asutati Tallinna Kolledž. See oli aastatel 1919–1940 Tallinnas aadressil Kooli tänav 2 tegutsenud õppeasutus, kus täiskasvanud ja töötavad noored said omandada gümnaasiumihariduse ning gümnaasiumi lõpetanud said omandada kõrgema majandushariduse. Keskkooli õppekava vastas gümnaasiumi reaal- ja humanitaarharu õppekavale ning koosnes kolmest kursusest. Kooli lõpetaja sai gümnaasiumidiplomi ja võis astuda ülikooli.^[3]

1919. aastal sai alguse täiskasvanutele suunatud eestikeelne haridus.^[1]

1924. aastal asutati Eesti esimesel hariduskongressil Eesti Haridusliit, mille sihid olid seotud rahvuskultuuri ideaalidega ja täiskasvanutele suunatud vabahariduse tegevustega^[1].

1925. aastal hakati arendama venekeelset täiskasvanute haridust Eestis. Kultuuriautonoomia seaduse järgi avanesid sel aastal tänu eraalgatusele võimalused venekeelseks täiskasvanute hariduseks. 1927. aastal avati Tallinna Rahvaülikooli juures venekeelne rahvaülikool.^[1]

Aastal 1935 avastatud teoses "Pampaedia" (kirjutatud u 1650) märkis tšehhi pedagoog Jan Amos Komenský eripäraste institutsioonide, meetodite ja ettevalmistusega õpetajate vajalikkust täiskasvanuõppes. Sündis väide, et kõik inimesed on arengu- ja õppimisvõimelised. Sealt sai alguse ka andragoogika laialdasem mõistmine.

Saksamaal tegutses kasvatusteadlane Franz Pöggeler, kes levitas saksakeelses haridusruumis andragoogika mõiste tähendust ja kinnitas kanda Euroopas.

Brasiilia pedagoog Paulo Freire arendas samal ajal oma kriitiliste ideede teooriat, mille järgi on andragoogilise protsessi põhieesmärk indiviidi loovuse ja kriitilise mõtlemisvõime areng, mitte selle takistamine^[4]. 1926 ilmus pedagoogikateadlase ja filosoofi Eduard C. Lindemani peateos "Täiskasvanuhariduse mõte”^[5]. Uudses käsitluses rõhutati hariduse põimumist eluga ja tänu sellele hakkas andragoogikas muutuma ka õpetaja roll: võimukast õpetajast pidi saama juhendaja. Lisaks viis Lindeman termini "andragoogika" inglise keeleruumi.

Nõukogude ajal toimusid olulised suunamuutused kultuuriloomes, väärtustes, hariduseesmärkides ja -võimalustes. Sellel perioodil avati uuesti isemajandamise põhimõttel tegutsevad rahvaülikoolid, millega loodi täiskasvanutele Eestis võimalus õppida paindlikes õppevormides neljaosalisel õppekaval. Aastad 1950–1970 olid Eesti täiskasvanuhariduses olulised. Kahekümne aasta jooksul loodi ja rakendati välja- ja ümberõppe süsteem Eesti töölistele ning eraldi koolitussüsteem juhtidele ja spetsialistidele.^[1]

Üle maailma tehti sel ajal palju uuringuid, mis kujundasid andragoogikat kui täiskasvanuhariduse teooriat. Samuti hakkas 1968. aastal terminit "andragoogika" kasutama Malcolm Knowles. ^[6] Aastal 1966 võeti USA Kongressis vastu esimene täiskasvanuhariduse seadus, mis ei olnud seotud kutse- või tööalase väljaõppega^[7].

Sel ajal lisandus andgragoogika mõistele hariduse kontseptsiooni muutuse tõttu täiskasvanu õppimise ja täiskasvanulikkuse ning subjektsuse temaatika.

Puudu oli piisava ettevalmistusega õppejõududest ja koolitajatest, kes oleksid teadlikud täiskasvanute õpetamise ja õppimise eripäradest. Täiskasvanute koolitajate puudus mõjutas ka edaspidist andragoogika arengut.

Sel perioodil kujunes täiskasvanute õppes välja kaks suunda:

1. tööliste kvalifikatsiooni tõstmine
2. tööks vajalike oskuste täiendamine ning majandus- ja haridusjuhtidele mõeldud juhtimise ja psühholoogia suund.

1976. aastal loodi Tallinnas Eduard Vilde nimelises Pedagoogilises Instituudis haridusjuhtide ettevalmistus- ja täiendusteaduskond.

1980. aastal loodi Eesti Majandusjuhtide Instituut (EMI).

1980–1990 toimusid Eestis andragoogika valdkonnas olulised muutused, sest sellel perioodil hakati kujundama Eesti täiskasvanuhariduse poliitikat, mille mõjud ulatuvad tänapäeva. 1986. aastal loodi Tallinna Pedagoogilise Instituudi haridusjuhtide ettevalmistus- ja täiendusteaduskonnas andragoogika ja juhtimistöö kateeder, mis oli suunatud haridusjuhtide ettevalmistusele täiskasvanuõppeks. Uuenduslik lähenemine võimaldas teoreetilisi teadmisi kohe rakendada.^[1]

1980. aastate lõpus reguleerisid täiskasvanute haridust Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrused "Täienduskoolituse ja ümberõppe organiseerimine" ning "Täienduskoolituse ja ümberõppe korralduse organiseerimine". Nende dokumentidega said ametliku tähenduse ka sellised mõisted nagu "täiskasvanute täiendkoolitus", "ümberõpe", "ümberõppesüsteem", "koolitustellimus", "täiendkoolituse reguleerimine", "mitteformaalne ja informaalne haridus" ning "elukestev õpe".^[1]

Aastad 1990–2000 on Eesti täiskasvanuhariduse ajaloos olulised mitmel põhjusel. Kõikides Eesti suuremates keskustes oli täiskasvanutel võimalik omandada keskharidust – varem ei olnud see nii.

Sellel ajal loodi täiskasvanuhariduse kolm valitsusvälist organisatsiooni.

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon (ETKA), tänapäeval ANDRAS, loodi 1991. Selle esimene president oli andragoogikaprofessor Talvi Märja. Samal aastal sai ETKA Euroopa Täiskasvanute Hariduse Assotsiatsiooni liikmeks. ETKA korraldas 1997. aastal esimesena Balti riikides täiskasvanud õppija nädala ja täiskasvanuhariduse foorumi ning alustas täiskasvanute koolitajate koolitusprogrammide loomist ja rakendamist.

Eesti Vabaharidusliit koondas vabahariduslikke koolitusasutusi ja mittetulundusühinguid, arendas vabaharidust ning jätkas Eesti Haridusliidu (1924–1940) traditsioone.

Avatud Hariduse Liit (AHL) lähtus põhimõttest, et areng toimub õppimise kaudu, keskendus kodanikuõpetusele, regionaalarengu toetamisele ja lühikoolitustele ja arendas vabaharidust.

1993. aastal võeti vastu seadus, millega sätestati täiskasvanute koolituste alused ja tagati õppimisvõimalused täiskasvanutele. Eesti oli üks esimesi endistest sotsialistlikest riikidest, kus selline seadus vastu võeti.

Alates 1996. aastast on UNESCO eestvedamisel täiskasvanuharidus nii Euroopas kui ka kogu maailmas palju arenenud: vastu on võetud deklaratsioone ja strateegilisi arengukavasid, milles kajastusid UNESCO seatud sihid "õppimisvõimaluste loomine" ja "elukestva õppe võimaldamine kõigile".^[viide?]

1998. aasta lõpuks oli Eestis 481 täiskasvanute koolitamisega tegelevat koolitusfirmat.

Rahvusvaheline koostöö ja Eesti liitumine Euroopa Liiduga (2003) tõi kaasa õppimisvõimaluste avardumise kõrghariduses. Suurenes õppekavade arv ja lisandusid avatud õppe võimalused ülikoolides.

2001. aastal avati Tallinna Ülikoolis andragoogika õppekava, millega loodi võimalus elukestvaks õppeks.

2004. aastal kinnitati kutsestandardid ja kutsete hindamisstandardid, mille koostas ETKA ANDRAS (Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon) koos Eesti Kutsekoja ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi andragoogikaosakonnaga.

2005. aastal lisandusid Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud tööalased koolitused, mis tõid Eestis täiskasvanud õppijaid juurde.

2005. aastal kiitis Eesti Vabariik heaks Elukestva õppe strateegia 2005–2008, sätestati täiskasvanute tööalase koolituse rahastamise vastutusalad ja rahastussüsteem ning sätestati kutsekvalifikatsioonide raamistik.

2008. aastal koostati Eesti täiskasvanuhariduse riiklik arengukava 2009–2013. Arengukavas lähtuti põhimõttest tagada täiskasvanutele paindlikud võimalused ning ligipääs formaal- ja mitteformaalharidusele. Sätestati ka vabahariduskeskuste tegevus, st muutus legitiimseks mitteformaalhariduslik õpe – sel aastal tegutses Eestis 55 vabahariduslikku koolituskeskust, koolitused oli mitmekesised.

Sel perioodil põimus andragoogika Euroopa Liidu haridusruumiga. Tänu sellele leiti nii raha kui ka muid vahendeid andragoogika arendamiseks.

Samuti on tähelepanuväärne saavutus "Elukestva Strateegia 2020" loomine ja elluviimine. Oluline sündmus andragoogika arengus on veel 2015. aastal täiskasvanutele loodud võimalus omandada keskharidus kutsekoolides. Samuti on täiskasvanutele võimaldatud nii üldhariduse, kutseõppe kui ka kõrghariduse omandamiseks paindlikke õppimisvõimalusi erinevates haridusasutustes. Näiteks 2017. aastal korraldati täiskasvanutele 74 000 kursust, kus osales 373 000 inimest. Aastatel 2011–2018 on tööealise elanikkonna osalemine koolitustel aastast aastasse suurenenud. Kui 2011. aastal oli tööealisest elanikkonnast haaratud 12%, siis 2018. aastaks oli see kasvanud 19,7 protsendini.^[viide?]

Sellesse perioodi jääb ka Eesti esimene osalemine PIAAC-i rahvusvahelises täiskasvanute infotöötlusoskuste uuringus vahemikus 2008–2015. Perioodil 2018–2024 osaleb Eesti PIAAC-i kordusuuringus. Eesti riik on käivitanud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi uuringu (OSKA).

ETKA ANDRAS tegeleb aktiivselt täiskasvanuhariduse populariseerimisega, näiteks on Eesti AGENDA riiklik koordinaator. AGENDA on Euroopa Liidu hariduskomisjoni algatus, mille toel soodustatakse haridusasutuste koostööd ja sihtrühmade kaasamist elukestvas õppes osalemiseks.

• Larissa Jõgi, Merle Lõhmus, Talvi Märja (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Ilo. ISBN 998-5575121
• Kes on kes andragoogikas
• Mikser, Rain (2013). Haridusleksikon. Eesti Keele Sihtasutus.
• Jõgi, Larissa. (2020). Täiskasvanuharidus ja elukestev õppimine. M. Heidmets (toim). Haridusmõte. TLÜ Kirjastus.