Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
Varistor (inglise k VDR Voltage Dependent Resistor) on mittelineaarne pooljuhttakisti, mille takistus madalal pingel on väga suur, kuid rakendatava pinge tõusmisel üle teatava läviväärtuse järsult väheneb. Pinge-voolutugevuse tunnusjoon on nullpunkti suhtes sümmeetriline, mistõttu võib teda kasutada nii alalis- kui ka vahelduvpingel.
Varistori kettakujuline takistuskeha koosneb metallide oksiidide segust pressitud tablettidest (ingl MOV metal oxide varistor). Põhikomponendiks on tsinkoksiid (ZnO), millele on lisatud teiste metallide oksiiide. Varem kasutati peamiselt polükristallilist ränikarbiidi (SiC), mille puhul tunnusjoon tõuseb palju laugemalt. SiC-varistoride eeliseks on parameetrite suurem ajaline stabiilsus; ZnO-varistoridel hakkab lävipinge paljukordsete ülepingetõugete mõjul alanema.
Varistore valmistatakse tabletikujulistena (traatviikudega) ja SMD-komponentidena pindmontaažiks.
Varistori pinge-voolutugevuse tunnusjoone mittelineaarsust põhjustab eelkõige see, et pinge tõstmisel sagenevad mikroülelöögid ränikarbiidikristallide või oksiiditerakeste vahel, mille tulemusena suureneb järsult voolu juhtiva kanali ristlõige ja vastavalt väheneb takistus. Mida paksem on elektroodidevaheline takistuskeha, seda enam oksiiditerakesi jääb järjestikku ning seda suurem on lävipinge.
Varistore kasutatakse elektri- ja elektroonikalülituste kaitsmiseks toiteliini kaudu saabuvate liigpingete eest, samuti pinge ülevõngete piiramiseks, näiteks vahelduvvooluahelais induktiivsusi sisaldavate ahelate katkestamisel. Varistor ühendatakse kaitstava ahelaga rööbiti.
Liigpinge-kaitselülitustes kasutatakse varistoride asemel ka supressordioode.