Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
Silver Meikar (sündinud 12. veebruaril 1978 Tartus) on Eesti poliitik, inimõiguslane, vabakutseline ajakirjanik ja Digitaalõiguste Instituudi asutaja. Ta kuulub sotsiaaldemokraatlikku erakonda ning töötab Euroopa Parlamendi liikme Sven Mikseri assistendina.[1]
Ta kuulus 1997–2012 Eesti Reformierakonda. Aastatel 2003–2004 ja 2006–2011 oli ta Reformierakonna fraktsioonis Riigikogu liige. 2012 sai Meikar laialdaselt tuntuks seoses Reformierakonna rahastamisskandaaliga. 24. oktoobril 2012 heideti ta skandaali tõttu erakonnast välja.[2]
Meikar kasvas üles Tartus ja lõpetas 1997 Tartu Miina Härma Gümnaasiumi. 2005 lõpetas ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonna.
Ta oli Tartu Linnavolikogu liige 1999–2002 ja 2005–2006. Aastal 2003 sai temast Riigikogu liige, kui Margus Hanson siirdus kaitseministriks. Meikar kandideeris 2004 Euroopa Parlamendi valimistel. Kui Hanson astus 2004. aasta novembris pärast riigisaladust sisaldavate dokumentide vargust tema kodust tagasi, jäi Meikar oma kohast Riigikogus ilma. 23. novembril 2006 naasis ta Riigikokku, kui Riigikohus mõistis Hansoni süüdi riigisaladusele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises.[3]
4. märtsil 2007 valiti Silver Meikar XI Riigikogu koosseisu liikmeks,[4] kus ta töötas väliskomisjonis.
Tema poliitiline tegevus on hõlmanud inimõiguste kaitsmist Valgevenes, Birmas, Hiinas, Venemaal ja mujal, arengumaade keerulise olukorra teadvustamist ning Ukraina ja Gruusia reformide edendamist. Ta on võtnud korduvalt sõna kodanikuvabaduste kaitseks Eestis. Ta on olnud elektroonilise hääletamise ja e-demokraatia eestkõneleja. Ta on esimene Eesti poliitik, kes lõi isikliku ajaveebi.
Silver Meikar oli 2009–2011 AWEPA nõukogu liige.[5] Aastatel 2008–2011 oli ta Liberaalse Internatsionaali juhatuse liige.
2012. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Silver Meikarile Valgetähe IV klassi teenetemärgi järjekindla inimõiguste, kodanikuvabaduste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kaitsmise eest.
9. novembril 2014 teatas Meikar, et astub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja kandideerib 2015. aasta Riigikogu valimistel.[2] Ta sai valimisringkonnas nr 3 738 häält, kuid valituks ei osutunud.[6]
2019. aasta Riigikogu valimistel sai ta valimisringkonnas number 3 (Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa) 271 häält ega osutunud valituks.[7]
Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 1 (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine) 81 häält ning ei osutunud valituks.
Pikemalt artiklis Reformierakonna rahastamisskandaal2012. aasta mais teatas Silver Meikar Postimehes ilmunud arvamusloos, et annetas 2009.–2010. aastal Reformierakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea.[8] Meikari sõnul annetas ta Kalev Lillo poolt ümbrikus antud raha Kristen Michali ettepanekul.[8] Kalev Lillo ja Kristen Michal lükkasid Silver Meikari väited tagasi, öeldes, et erakonna arvates oli tegu Meikari enda rahaga, ning lubasid õiguskaitseorganitele asja uurimiseks avalduse teha.[9] Riigiprokuratuur alustas 22. mail 2012 kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi 402-1 tunnustel, mis näeb ette vastutuse erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumise eest.[10]
Delfi uudisteportaali toimetus esitas Meikari 5. septembril tema ülestunnistuse eest justiitsministeeriumi välja antava kodanikujulguse aumärgi kandidaadiks.[11]
Oktoobris lõpetati uurimine küllaldaste tõendite puudumise tõttu, kuid samas jäid endiselt üles kahtlused. Samas kuus algatati liikumine "Aitab valelikust poliitikast", mis viis läbi mitu Reformierakonna-vastast meeleavaldust. 24. oktoobril 2012 visati Silver Meikar erakonna Nõmme piirkonna juhatuse avalduse alusel Reformierakonnast välja.[12] 6. detsembril 2012 teatas justiitsminister Kristen Michal enda tagasiastumisest.[13]
2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Silver Meikar üksikkandidaadina. Oma valimiskampaanias keskendus julgeolekule, uue põlvkonna väärtustele, neid väärtusi kandvatele kodanikuliikumistele ning infovabadusele.[14] Infoühiskonna programmina lubas Silver Meikar seista Euroopa piraadiliikumise ühise programmi elluviimise eest ning oli Eesti Piraadipartei kandidaat.[15]
Julgeolekuküsimuse lahendusena rõhutas Silver Meikar vajadust anda Euroopa Liidu liitumiskutse Ukrainale ning teha õigusriigi tagamiseks vajalike reformide elluviimiseks eelkõige koostööd sealsete kodanikuliikumistega. Oma kampaanias keskendus Meikar märgatavalt spetsiifilisi valijagruppe huvitavatele teemadele, mille jõulisest tõstatamisest erakonnad hoidusid, toetades näiteks reforme narkopoliitika vallas,[16] seistes vastu vähemuste diskrimineerimisele (seksuaalvähemused,[17] rahvusvähemused[18]) ning lubades kõnelda Euroopa Parlamendis piraadiliikumise vaimus autoriõiguse reformi eest.[15]
Euroopa Parlamendi poolt võimaldatud vahenditega lubas Meikar toetada uue põlvkonna kodanikuliikumisi ja innovaatilisi poliitilisi algatusi Eestis.[15]
Tema kampaanias osalesid ka kogukonnapoliitik Gea Kangilaski ja piraadiliikumise aktivist Märt Põder,[19] keda esitles Silver Meikar kampaania raames kui oma europarlamendi kontori tulevasi töötajaid.[20]
Meikar kogus 6018 häält, millest ei piisanud Euroopa Parlamenti pääsemiseks.[21] Suurim toetus oli Meikaril Tartu linnas, kus ta sai 4% häältest ja oli kandidaatide lõppjärjestuses 6. kohal.[22]
Kampaania rahastamise läbipaistvuse ja valijatega otsesuhtlusega eeskuju näitamise tõttu sai Meikar tunnustust Valimiste valvuritelt.[23]
Meikar avaldas 2006. aastal raamatu "Oranži revolutsiooni päevik", mis kirjeldab sündmusi Ukrainas 2004. aasta novembrist kuni 2005. aasta jaanuarini. Ta viibis seal esialgu Ukraina presidendivalimiste vaatlejana ja hiljem oranži revolutsiooni osalisena.
2013 ilmus tema sulest raamat "Poliitmalaaria. Pilk Birmast", mis räägib poliitikast, kultuurist ja poliitkultuurist. Meikar reisib Birmas, aga avab sündmusi, mis on viimastel aastatel aset leidnud Eestis poliitikas.
Ta on avaldanud artikli Valgevene ja Venemaa suhete kohta Akadeemilise Balti-Vene Uuringute Keskuse kogumikus "Vene Föderatsioon 2011: lühiprognoos". Lisaks sellele on ta avaldanud arvukalt artikleid Eesti ajakirjanduses ning teinud kaastööd päevalehtedele Postimees ja Eesti Päevaleht ning nädalalehele Sirp.
2013. aasta detsembris alustas Silver Meikar Euromaidani sündmuste ja tagajärgede kajastamist. Ta on teinud kaastööd Kanal 2 saatele "Reporter" ja EPL/Delfile ning koha peal jälginud olulisi poliitikasündmusi Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukraina linnades.
Silver Meikari eksabikaasa ning tema kahe lapse ema on Nele Meikar.[24] Ta kuulub Kaitseliitu. Tema kaksikvend on Oliver Meikar.
LIMS forum content by LIMS forum members is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 4.0 International License. Based on a work at www.limsforum.com.
