Knowledge Base Wiki

See artikkel räägib Rootsi kuningannast; teiste Kristiinade kohta vaata lehekülge Kristiina (täpsustus).

Kristiina
Sünniaeg	7. detsember 1626 Stockholm
Surmaaeg	9. aprill 1689 (Juliuse kalendris) (62-aastaselt) Rooma
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Kristiina (rootsi keeles Kristina; 18. detsember (vkj 8. detsember) 1626 – 19. aprill 1689) oli Rootsi kuninganna 1632–1654, Gustav II Adolfi tütar. Ta loobus vabatahtlikult troonist, kui pöördus luterlusest katoliiklusse. Elu lõpul elas ta pagenduses Roomas, kus ta 1689. aastal suri. Ta on maetud Püha Peetruse Basiilikasse Vatikanis.

Kristiina oli Rootsi kuninga (1611–1632) Gustav II Adolfi ja Maria Eleonora von Brandenburgi, Brandenburg-Preisimaa valitseja Brandenburgi kuurvürst Johann Sigismundi tütre, tütar.

Kristiina oli oma aja haritumaid naisi, kunsti ja kirjanduse metseen. Ta tundis isiklikult paljusid filosoofe, teadlasi ja kirjanikke ning oli nendega kirjavahetuses. Teiste seas oli ta ka biomehaanik Giovanni Alfonso Borelli eestkostja. Legendi järgi suri filosoof René Descartes, kuna pidi ilmuma Kristiina audientsile varahommikul, ent nõdra tervise ja halva une tõttu polnud ta sellega harjunud ning külmetas.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf suri 1632. aastal, kui Kristiina oli 6-aastane. Kuni Kristiina täisealiseks saamiseni aastal 1644 juhtis riiki kõrgaadlikest eestkostevalitsus eesotsas riigikantsleri, Kimito ja Nynäse vabahärra Axel Gustafsson Oxenstiernaga. Kuninganna Kristiina eestkostevalitsusse kuulusid riigimarssal (sõjanõukogu juht), riigiadmiral (admiraliteedi juht), riigidrots (Svea õuekohtu juht), riigivarameister (kammerkolleegiumi juht) ning riigikantsler (riigikantselei juht) Per Brahe.

Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile, põhjustas riigi majandusolukorra halvenemise ja tekitas Riigipäevas (Riksdag) tugeva opositsiooni. Leidmata raskest sotsiaalpoliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina 27-aastaselt võimust tädipoja, Pfalzi vürsti, tulevase Karl X Gustavi heaks. Pidulik tseremoonia toimus 6. juunil 1654 Uppsala lossis, kus Kristiina ükshaaval regaalidest loobus. Legendi järgi olevat krahv Per Brahe pidanud kuningannalt krooni peast võtma, kuid jäänud otsustaval hetkel paigale seisma, mistõttu pidi Kristiina seda ise tegema.

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda#Rootsi periood, 1630–1635, 1618–1648

Kristiina ajal liideti Rootsiga Saaremaa (Brömsebro rahu), anti Tallinnale ja Tartule kaubandussoodustusi ning Tartule 1646 omavalitsuslik privileeg.

Pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist sai Saaremaast ja seni Magnus Gabriel de la Gardiele kuulunud Kuressaare krahvkonnast^[1] aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

Kuninganna Kristiina järgi sai nime Tallinna lähedal asunud Kristiine heinamaa, hilisem Kristiine linnaosa, ning Kristiina tänav Tallinnas Kesklinna linnaosas Uue Maailma asumis. Samuti taheti tema nimi anda Tartu kindlustustevööndisse kuuluvale Kristiina bastionile, mis kavandati Tartu linnamüüri ja Emajõe vahele linna idaküljel, kuid selle ehitust ei jõutud enne Põhjasõja algust 1700. aastal isegi alustada.

1651. aastal nimetati kuninganna Kristiina järgi Kristinestadiks senine Koppö linn Soomes Pohjanmaa maakonnas.

Kristiina keerukas saatus on inspireerinud looma näidendeid, raamatuid, filme ja oopereid:

• Jacopo Foroni 1849. aasta ooper "Cristina, regina di Svezia" põhineb tema troonist loobumise lool. Kristiina elust on loodud teisigi oopereid, sh Alessandro Nini "Cristina di Svezia" (1840), Giuseppe Lillo "Cristina di Svezia" (1841) ning Sigismond Thalbergi "Cristina di Svezia" (1855).
• August Strindbergi näidend "Kristina" (1901) kujutab kuninganna impulsiivse iseloomuga.
• Zacharias Topelius kirjutas ajaloolise allegooria "Stjärnornas Kungabarn" (1899–1900), kus kujutab teda sarnaselt isaga äkilise loomusega.
• Kaari Utrio kujutas Kristiina kirgi ja armuigatsust teoses "Kartanonherra ja kaunis Kristin" (1969).
• Laura Ruohonen kirjutas "Queen C" (2003), milles kujutab oma ajast sajandite võrra ees olevat naist, kes elab omaenda reeglite järgi. Näidend esietendus Soome Rahvusteatris 2002. aastal, on tõlgitud vähemalt 9 keelde ning lavastatud veel mitmes riigis: Rootsi Kuninglikus Rahvusteatris, Austraalias, Tšehhi Vabariigis, Hollandis, Saksamaal ja USA-s.
• Kristiina elu kujutab klassikaline film "Queen Christina" (1933). Film, milles peaosa mängib Greta Garbo, kujutab kangelannat, kelle elu erineb suuresti ajaloolise Kristiina omast. Siiski kujunes Kristiinast filmi mõjul transseksuaalsuse ja biseksuaalsuse sümbol.^[2]
• Filmis "The Abdication" (1974), kus Kristiinat kehastab Liv Ullmann, saabub troonist loobunud kuninganna Vatikani, kus armub kardinal Azzelinosse. Stsenaarium põhines Ruth Wolffi näidendil.
• Filmis "Kuningas Kristiina" (The Girl King, Soome/Saksa/Kanada/Rootsi/Prantsuse 2015), milles Kristiinat kehastab Malin Buska. Režissöör Mika Kaurismäki.
• Komöödianäitleja Jade Esteban Estrada kujutas Kristiinat soolomuusikalis "ICONS: The Lesbian and Gay History of the World" Vol. 2.
• Anders Fageri õudusromaan "I Saw Her Today at the Reception" vihjab Kristiina maagiahuvile ning oletab, et ta võis lavastada omaenda surma, pääsemaks avalikkuse huvist.

• Sotsiaaldemokraadid tahavad kuningannale mälestusmärki, Postimees, 15. mai 2008