Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
| Johannes XXII | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Jacques d'Euse |
| Valitsemisaja algus | 7. august 1316 |
| Valitsemisaja lõpp | 4. detsember 1334 |
| Eelkäija | Clemens V |
| Järeltulija | Benedictus XII |
| Sünnikuupäev | 1244, 1245 või 1249 |
| Sünnikoht | Cahors |
| Surmakuupäev | 4. detsember 1334 |
| Surmakoht | Avignon |
Johannes XXII, ladinapäraselt Ioannes XXII (Jacques d'Euse, ka Jacques Duèse, Jacques Duèze, Jacques Deuse, Jacques d'Eusa, Jacques d'Ueza, Jacques d'Ossa, Jacques Dossa või Jacques Deuza; 1244, 1245 või 1249 – 4. detsember 1334) oli paavst aastatel 1316–1334. Ta oli 196. paavst ja teine Avignoni vangipõlve paavst.
Jacques d'Euse sündis Prantsusmaal Cahorsis kaupmehe ning Saint-Félix en Quercy senjööri Arnaud d'Eusse (Arnaud Duèse) ja tema abikaasa Helena de Bérail' viielapselise pere vanima lapsena. Tema nime algkuju oli Salvador Miranda andmetel Duèse, kuid vend muutis selle hiljem d'Euse'ks.
D'Euse omandas alghariduse Cahorsis dominiiklaste juures. Hiljem õppis Montpellier' ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi nii kanoonilise kui ka tsiviilõiguse alal. Ta hakkas Pariisi Ülikoolis õppima teoloogiat, kuid see jäi tal lõpetamata.
D'Euse õpetas Toulouse'is ja Cahorsis kanoonilist õigust. Ta sai Orléansi ülikooli, Saint-Front de Périgueux' ja Albi kanoonikuks, seejärel Sarlati ülemdiakoniks, Montpellier' ülikooli õigusteaduste professoriks ja 31. jaanuarist 1300 Le Puy katedraali dekaaniks.
D'Euse määrati 4. veebruaril 1300 Fréjusi piiskopiks. Ta oli 1308–1310 Napoli kuninga kantsler, sai 18. märtsil 1310 Avignoni piiskopiks, 23. detsembril 1312 San Vitale kardinalpreestriks ja 22. mail 1313 Porto kardinalpiiskopiks. Ta osales Vienne'i kirikukogul.
Johannes XXII valiti paavstiks 7. augustil 1316 Lyoni dominiiklaste konvendis ja pühitseti ametisse 5. septembril Lyonis kardinal Napoleone Orsini poolt.
1. maist 1314 7. augustini 1316 toimunud konklaavil osales 24 kardinali. See oli pikim konklaav ajaloos, veel kauem valiti paavsti pärast Clemens IV surma, kuid seda mitte konklaavil. Konklaav kogunes esmalt Carpentras' piiskopipalees. Konklaavil tekkis 3 fraktsiooni: Itaalia, Gascogne'i ja Provence'i kardinalid. Itaallased soovisid paavsti tagasipöördumist Rooma, Gascogne'i omad tema jäämist Avignoni, kolmas fraktsioon balansseeris nende arvamuste vahel. Itaallaste põhisoosikuks oli esmalt kardinal Guillaume de Mandagot.
24. juulil 1314 lahkusid kardinalid arvatavasti Clemens V sugulaste intriigide tõttu konklaavilt. Carpentras's puhkesid rahutused, mille käigus põletasid gaskoonlased suurema osa linnast maha. Itaallased soovisid konklaavi toimumist Roomas, kuid Prantsusmaa kuningas Philippe IV nõudis kardinalidelt Bérenger Frédolilt ja Arnaud de Pellegrue'lt, et nad valiksid konklaavi toimumiskohaks mõne Prantsusmaa linna. Kuningas nõudis kardinalidelt ka 3-liikmelise valimiskomitee määramist.
Kuus Itaalia kardinali kogunes 10. septembril 1314 Valence's, kus nad kirjutasid Inglismaa kuningale Edward II-le, Aragóni kuningale Jaime II-le ja tsistertslastele avaliku kirja. Edward II nõudis 4. detsembril 1314 ja Jaime II omakorda jaanuaris 1315 kardinalidelt, et nad valiksid paavsti kiiremini. 10. veebruaril 1315 teatas kardinal Giacomo Colonna Jaime II-le, et kardinalid teevad paavsti valimiseks kõik endast oleneva. Kardinal Arnaud de Pellegrue teatas omakorda Jaime II-le, et itaallastele pakuti konklaavil patiseisu lõpetamiseks välja 10 nime, samuti tehti neile ettepanek viia konklaav läbi neile sobivas piirkonnas Prantsusmaal, kuid Itaalia kardinalid soovisid konklaavi toimumist kas Saksa-Rooma keisririigi territooriumil või Itaalias.
Prantsusmaa uus kuningas Louis X saatis kardinale mõjutama Senlis' piiskopi Pierre de Barrières, kuid tema esimene missioon lõppes tulemusteta. 16. septembril 1315 nõudis Edward II kardinalidelt, et nad langetaksid otsuse kiiremini. Louis X saatis 26. detsembril 1315 Barrières' taas kardinalide juurde. Kui tema tegevus ei andnud ikka soovitud tulemusi, saatis kuningas kardinalide juurde oma venna Philippe'i, kelle mõjutusel siirdusid kardinalid Lyoni, kus nad 28. juunil 1316 kogunesid konklaavil, mida asus läbi viima Forezi krahv Jean. 21. juulil oleks paavstiks valitud kardinal Arnaud d'Aux, kuid krahv teatas, et ta pole vastuvõetav Prantsusmaa kuningale. Lisaks Mandagot'le oli peamiseks kandidaadiks ka Arnaud de Pellegrue. Kui neist keegi ei saanud vajalikul arvul hääli, valiti Johannes XXII paavstiks aklamatsiooniga.
Konklaavil osalenud kardinalid
Johannes XXII-l oli vaja ülal pidada kuuriat ja rahastada sõjategevust Itaalias. Ta kehtestas 1316 või 1319 annaadid ja nõudis 2 või 3 aasta jooksul endale vakantsetelt benefiitsidelt saadavaid tulusid.
Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlvJohannes XXII valiti paavstiks Lyonis, kuid ta oli lubanud paavstina siirduda Rooma. Ta lahkus septembris 1316 Lyonist ja saabus 2. oktoobril Avignoni, kuhu ta lasi rajada paavstipalee.
Paavst saatis 1318 dominiiklase Petrus Paludanuse legaadina Flandriasse, et vahendada rahuläbirääkimisi Prantsusmaa kuninga Philippe V ja Flandria krahvi Robert III vahel. Paavst tunnustas 1325 Charles IV abielu Jeanne d'Évreux'ga.
Johannes XXII kutsus 5. septembril 1316 Saksamaa trooninõudlejaid Ludwig IV-t ja Friedrich III-t vaidlust trooni pärast rahumeelselt lahendama. Mõlemad nõudlejad lootsid paavstilt omale toetust saada.
Ludwig IV määras peatselt Itaaliasse keiserliku vikaari. Samuti toetas kuningas paavsti tauninud Milano valitsejat Galeazzo Viscontit ja võttis hiljem oma õukonda Prantsusmaalt põgenenud frantsiskaani spiritualistid.
Paavst kuulutas 1317, et vakantsiperioodil määrab keisririigis vikaare paavst. Ta alustas 8. oktoobril 1323 kuninga vastu kanoonilist protsessi, kuna Friedrichi alistanud Ludwig oli Saksa kuninga tiitli omandanud paavsti loata. Ludwig IV saatis paavsti juurde saadikud, kuid kuulutas 18. detsembril 1323 Nürnbergis, et ta ei tunnusta paavsti otsustusõigust Saksa kuninga valimistel. Kuningas süüdistas paavsti ketserluses ja nõudis oikumeenilise kirikukogu kokku kutsumist.
Johannes XXII ekskommunitseeris 23. märtsil 1324 Ludwig IV, kes 22. mail 1324 kuulutas omakorda paavsti ketseriks. Paavst ekskommunitseeris 11. juulil 1324 Ludwigi toetajad. Kuningas apelleeris paavsti otsuse vastu oikumeenilisele kirikukogule, soovides selle kokku kutsumist ja süüdistades paavsti ketserluses. Paavst tunnustas omakorda Prantsusmaa ja Austria vahelist liitu, et sõdida Saksamaaga. Paavst peatas 3. aprillil 1327 kõik Ludwigi õigused Saksamaa ja Baieri troonile ning nõudis, et kuningas ilmuks 6 kuu jooksul paavsti juurde oma tegevusest aru andma.
Ludwig IV siirdus selle asemel Rooma ja lasi end 17. jaanuaril 1328 kroonida Saksa-Rooma keisriks, olles 1327 kroonitud langobardide kuningaks. Keiser kuulutas paavsti 18. aprillil 1328 ketseriks ja lasi ta ametist tagandada näidisprotsessil, mille käigus riietati õlgnukk paavstirüüsse ja seejärel põletati. Keisri nõudel valisid Rooma vaimulikud 12. mail 1328 vastupaavstiks frantsiskaani spiritualisti Nicolaus V, kelle keiser isiklikult 15. mail kroonis. Paavst kuulutas omakorda keisri vastu välja ristisõja ja ekskommunitseeris vastupaavsti. Nicolaus V pidas aga 19. veebruaril 1329 Pisas sinodi, kus viidi taas läbi näidisprotsess, kus kohtupinki pandi paavsti kujutav õlgnukk.
Ludwig IV rakendas Itaalias radikaalset maksupoliitikat, mistõttu paljud linnad asusid tasapisi toetama paavsti. Kui Ludwig siirdus Saksamaale, põgenes Nicolaus V Donoratico krahvi Bonifacio juurde. Paavst nõudis 10. mail 1330 krahvilt vastupaavsti loovutamist. Alanud läbirääkimiste käigus loobus vastupaavst 25. juulil 1330 ametist ja ilmus 24. augustil 1330 Avignoni, kus ta palus paavstilt andestust. Paavst määras talle pensioni, kuid keelas linnast lahkuda.
Ludwig alustas Böömi kuninga Jani, Austria hertsogi Otto ja Trieri peapiiskopi vahendusel paavstiga läbirääkimisi kirikuvande tühistamiseks. Paavst nõudis, et Ludwig loobuks nõudlustest keisritiitlile, kuid Ludwig keeldus sellest.
Paavst ei tunnustanud ka 1328 Mainzi peapiiskopiks valitud Balduin von Luxemburgi, kes toetas Ludwigit. Paavst määras peapiiskopiks Heinrich von Virneburgi.
Mais 1323 teatas Leedu suurvürst Gediminas paavstile oma soovist astuda katoliku kirikusse, kuid palus, et Saksa ordu liikmed ei tuleks Leedusse katoliiklust levitama. Johannes XXII teavitas 7. novembril 1323 Gediminase kavatsusest Prantsusmaa kuningat Charles IV-t. Paavst avaldas 1. juunil 1324 oma heameelt Gediminase otsuse üle ning määras Leedusse ja Venemaale legaatideks Alet' piiskopi Barthélemy ja abti Bernhardi. Paavst manitses ka Saksa ordut, et see ei tülitaks Leedu valitsejat.
Paavst rajas Kiievi piiskopkonna, kinnitas 31. augustil 1324 Liivimaa maahärrade ja Leedu vahel sõlmitud rahuleppe ja nõudis 12. novembril 1324 Saksimaa frantsisklastelt, et nad läheksid Leedusse misjonitööle.
Johannes XXII kinnitas Napoli kuninga Roberto keiserlikuks vikaariks Itaalias, kuid kuningas sai sõjas Saksa kuningalt Ludwig IV-lt lüüa. Paavst saatis 1331 Napolisse legaadiks frantsisklaste orduülema Gerardus Odonise.
Paavst määras kardinal Bertrand du Pouget legaadiks Milanosse, kus paavstivastased Viscontid oli haaranud võimu. Ta määras 15. märtsil 1318 Bartolomeo da Lucca Torcello piiskopiks.
Johannes XXII tühistas 21. detsembril ja 23. detsembril 1317 Saksa ordu, Riia toomkapiitli ja peapiiskopi vasallide vahel 23. aprillil 1316 sõlmitud Sigulda kolmikliidu.
Paavst nõudis 23. veebruaril 1318 Saksa ordu kõrgmeistrilt Karl von Trierilt ning Viljandi, Võnnu ja Dünamünde komtuuridelt, et nad ilmuksid 6 kuu jooksul paavsti juurde. Samuti pidid Saare-Lääne piiskop ja teised Liivimaa prelaadid saatma oma esindajad paavsti juurde, kes taunis olukorda Liivimaal ning Preisimaal, kuna paljud neist, kes tahtsid kristlaseks saada, pöördusid taas paganlike kommete juurde.
Paavst nõudis 1322 Saksamaa dominiiklaste provintsiaalpriorilt ristisõja jutluste pidamist Saksa ordu toetuseks Liivimaal ja Preisimaal. Ta andis Saksa ordule volituse vabastada ristisõdijad kirikuvandest.
Paavst taunis 10. veebruaril 1324 avaldatud bullas "Iuxta sollicitudinis apostolicae" Saksa ordut, mis ei lase oma valdustes kuulutada kristlust paganaile ja uskmatuile.
Ta nõudis 11. veebruaril 1324 Chełmno piiskopilt Ottolt, et see määraks toomhärra Bernhard de Holsesatiale prebende.
Ta andis 5. juunil 1324 Avignonist Riiga reisinud peapiiskop Friedrich von Pernsteinile turbekirja. Paavst nõudis 14. jaanuaril 1333 Riia peapiiskopilt Dubrovniki kloostri visiteerimist.
Ta kinnitas 31. augustil 1324 Liivimaa maahärrade ja Leedu vahel sõlmitud rahuleppe.
Ta nõudis 11. juulil 1329 Saare-Lääne, Tartu ja Padova piiskoppidelt, et Saksa ordu heastaks Riia peapiiskopkonnale tekitatud kahju. Ta volitas Saare-Lääne piiskoppi Jakobit otsustama Anteni küla osas. Ta avaldas 13. juulil 1332 esialgse otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis. Paavsti nõudel langetasid 15. aprillil 1334 Santa Prisca kardinalpreester Jacques Fournier (hilisem paavst Benedictus XII) ja Santa Maria Aquiro kardinaldiakon Bertrand de Montfavez selles tülis otsuse.
Paavst andis 30. aprillil 1332 Saare-Lääne piiskopile Jakobile privileege ja vabastas ta 6. veebruaril 1333 pühapaikade külastamise kohustusest.
Ta andis 25. juunil 1332 Riia peapiiskopile Friedrich von Pernsteinile privileegi hoida tema käsutuses olevaid raamatuid oma surmatunnini.
Ta nõudis 11. augustil 1316 Tartu dekaanilt, et see mõistaks kohut Sigulda komtuuri ja Ido de Haijo vahelises kohtuasjas.
Paavst andis märtsis 1318, 24. septembril 1318 ja 25. juulil 1319 otsuseid Dünamünde kloostri osas.
Ta määras 19. detsembril 1323 Tartu piiskopkonna toomhärraks ja skolastikuks Johannes Lasi.
Paavst andis 10. septembril 1332 aadlik Engelbert von Tisenhausenile dispensatsiooni.
Paavst ekskommunitseeris 1333 Padise kloostri munga tapnud Otto von Roseni.
Paavst määras 3. märtsil 1322 Tartu skolastiku Jakobi Saare-Lääne piiskopiks.
Ta määras 5. märtsil 1322 Kuramaa piiskopiks Pauli.
Ta määras 26. novembril 1323 Tartu piiskopiks Engelbert von Doleni.
Ta kinnitas 23. detsembril 1323 Tallinna piiskopiks Olav von Roskilde ja Tallinna toomhärra Otto Chełmno piiskopiks.
Cahorsi piiskop Hugues Géraud kavandas 1317 paavsti vastu vandenõud, mille käigus taheti paavsti mürgitada. Johannes XXII lasi piiskopi tagandada ja tuleriidale saata.
Johannes XXII andis oma ametiajal välja 60 000 erinevat dokumenti.[2] Ta avaldas 19. novembril 1317 bulla "Execrabilise", millega ta keelustas ühel vaimulikul samaaegselt rohkem kui ühe piiskopiameti pidamise. Ta püüdis kärpida kapiitlite võimu, piirates nende volitusi piiskoppide valimisel.
Ta määras 1331 augustiinlased-eremiidid Augustinuse haua valvuriteks.
Paavstil puhkes frantsisklastega vaidlus vaesuse privileegi rakendamise üle, kuna frantsisklased propageerisid vaateid, mille alusel ei omanud Jeesus Kristus ega apostlid eraomandit. Frantsisklaste ordumeister Michele da Cesena avaldas 21. augustil 1316 traktaadi "Gravi qua premor". Johannes XXII käskis 7. oktoobril 1317 avaldatud bullas "Quorumdam exigit" frantsiskaani spiritualiste kuuletuda oma ordu ülematele. Paavst taunis ka teisi spiritualistide rühmitusi, ekskommunitseeris 30. detsembril 1317 avaldatud bullas "Sancta Romana" ühe fraticelli liikumise liidri Angelo da Clareno ja saatis laiali frantsiskaani tsölestiinid.
23. jaanuaril 1318 avaldatud bullas "Gloriosam ecclesiam" kuulutas paavst frantsisklaste radikaalsed vaated vaesusest eksituseks, mõistes ka hukka Toscana spiritualistid. Paavsti väitel tahtsid spiritualistid kuulutada end ainsateks tõelisteks evangeeliumi järgijateks, taunisid pattu teinud vaimulike osalust sakramentide andmisel, eirasid paavsti jurisdiktsiooni ja pidasid Rooma kirikut korruptiivseks. Paavst nõudis Sitsiilia kuningalt Federico III-lt, et see rakendaks spiritualistide vastu karmimaid meetmeid. Mitmed radikaalsemad kerjusmungad anti inkvisitsiooni kätte ja 7. mail 1318 saadeti Marseilles neli neist tuleriidale.
1321 toimunud Narbonne'i dispuudil kaitses frantsisklaste vaateid Bérenger Talon, kuid kohalik inkvisiitor kuulutas need väited ketserlikeks. Talon soovis selles küsimuses paavsti otsust, kes lubas aga 26. märtsil 1322 bullas "Quia nonnunquami" ekskommunitseerida igaühe, kes tõlgendab tema 1317 bullat valesti.
1. juunil 1322 kogunes Perugias frantsisklaste ordu üldkapiitel, millel rõhutati 4. juunil, et Kristus ega apostlid ei omanud eraomandit. Paavst taunis 1. augustil 1322 spiritualiste, tühistas 8. detsembril 1322 avaldatud bullaga "Ad conditorem canonum" Perugia üldkapiitli otsused ja kuulutas väite, mille alusel ei omanud apostlid eraomandit, 12. novembril 1323 avaldatud bullas "Cum inter nonnullos" ketserlikuks.
Paavsti otsuse järel kuulutasid mõned radikaalsemad frantsisklased paavsti ketseriks. 1324 teatas paavst, et need, kes on tema otsuse vastu, on ketserid ja katoliku kiriku vaenlased. Paavst nõudis 10. mail 1325 radikaalsete frantsisklaste vangistamist, mistõttu suvel 1325 lõid osad frantsisklased katoliku kirikust lahku ja nii andis paavst 16. septembril 1325 tsiviilvõimudele korralduse üks liidreid Ubertino da Casale kinni võtta. Paavst kutsus ordu juhi Cesena Avignoni, et ta annaks oma tegevusest aru. Cesena nõustus minema, kuid paavst keelas tal linnast lahkuda. Kui Cesena põgenes Avignonist, siis paavst tagandas ta 6. juunil 1328 ametist, korrates oma otsust 12. detsembril 1328 ning ekskommunitseeris aprillis 1329 Cesena ja William Ockhami. Paavst määras frantsisklaste generaalvikaariks kardinal Bertrand de la Touri.
Paavst nõudis 5. septembril 1328 ja 18. augustil 1331 Milano peapiiskopilt Cesena vikaaride kinni võtmist. Ta hoiatas 16. novembril 1329 avaldatud bullas "Quia vir reprobus" usklikke Cesena eest. Cesena omakorda süüdistas paavsti ketserluses. 1331 toimunud Perpignani kapiitlil heideti Cesena frantsisklaste ordust välja. Paavst nõudis 21. veebruaril 1334 Ara Cæli kloostri ülemalt fraticellide liidri Angelo da Clareno vangistamist.
1328 vastupaavstiks määratud Nicolaus V oli samuti frantsiskaani spiritualist ja paavst ekskommunitseeris ta.
Paavst andis 21. detsembril 1328 absolutsiooni Toscana frantsisklaste provintsiaalile Minusele. Paavst määras 23. juulil 1334 frantsisklaste kardinal-protektoriks kardinal Giacomo Caetani Stefaneschi. Sitsiilia kuninga Federico III naise vend Filippo soovis 1328 paavstilt saada luba frantsisklaste vaesusreeglite järgimiseks, kuid ei tahtnud sõltuda ordumeistrist. Paavst keeldus talle vastavat luba andmast.
Paavst nõudis 12. novembril 1324 Saksimaa frantsisklastelt, et nad läheksid Leedusse misjonitööle [1].
Ta rajas 1325 Fonte-Avellana kloostri.
Ta reorganiseeris 1317 avaldatud bullaga "Exigente debito" grandmontini ordu.
Ta tunnustas 1319 Kristuse Rüütlite rüütliordu rajamist.
Ta tunnustas 10. juunil 1317 Montesa rüütliordu rajamist.
Ta kohtus Bernardo Tolomeoga ja andis tema rajatud olivetaanide ordule privileege.
Paavst kinnitas 11. augustil 1316 Saksa ordu privileegid. Ta tühistas 21. detsembril ja 23. detsembril 1317 Saksa ordu, Riia toomkapiitli ja Riia peapiiskopi vasallide vahel sõlmitud Sigulda kolmikliidu. Ta nõudis 23. veebruaril 1318 Saksa ordu kõrgmeistrilt Karl von Trierilt, et ta ilmuks 6 kuu jooksul paavsti juurde. Paavst nõudis 1322 Saksamaa dominiiklaste provintsiaalpriorilt ristisõja jutluste pidamist Saksa ordu toetuseks Liivimaal ja Preisimaal. Ta andis Saksa ordule volituse vabastada ristisõdijad kirikuvandest.
Ta määras 12. juulil 1319 Saksa ordu liikmed Salzburgi peapiiskopiks ning Augsburgi ja Trento piiskopiks.
Paavst taunis 10. veebruaril 1324 avaldatud bullas "Iuxta sollicitudinis apostolicae" Saksa ordut, mis ei lase oma valdustes vabalt kuulutada kristlust paganaile ja uskmatuile.
Ta avaldas 13. juulil 1332 esialgse otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis.
Johannes XXII andis 3. märtsil 1322 avaldatud bullas "Sacratissimo uti culmine" karmeliitidele sabatiini privileegi.
Ta andis indulgentse Angeluse palvetamisel.
Ta sätestas, et Pühima Kolmainu suurpüha tuleb pidada esimesel pühapäeval pärast nelipühi.
Ta andis indulgentse neile, kes lisavad Ave Maria palvesse Jeesuse nime.
Teda peetakse Anima Christi palve autoriks.
Johannes XXII pidas 1. novembril 1331, 15. detsembril 1331 ja 5. jaanuaril 1332 kokku neli jutlust, milles ta väitis, et paradiisi pääsenud hinged ei näe Jumalat enne Viimset kohtupäeva. Tolleaegsed teoloogid, nagu dominiiklased Giovanni da Napoli, Guillaume Durand de Saint-Pourçain ja Thomas Waley, taunisid paavsti väiteid, mistõttu paavst katsus end novembris 1333 Prantsusmaa kuningale õigustada. Kuningas Philippe VI määras Petrus Paludanuse prelaatide komisjoni etteotsa, mille ülesandeks oli uurida paavsti väiteid. Pariisi Ülikool mõistis paavsti väited detsembris 1333 hukka. Paavst määras omakorda ametisse komisjoni, et uurida apostlite kirjutisi ja tunnistas 3. jaanuaril 1334, et ei kavatsenud õpetada midagi Pühakirja vastast. Ta korrigeeris surivoodil oma vaateid.
Paavstil puhkes frantsisklastega vaidlus vaesuse privileegi rakendamise üle, kuna frantsisklased propageerisid vaateid, mille alusel ei omanud Jeesus Kristus ega apostlid eraomandit. Paavst kuulutas väite, mille alusel ei omanud apostlid eraomandit, 12. novembril 1323 avaldatud bullas "Cum inter nonnullos" ketserlikuks
Ta taunis 1317 agareenlasi. Ta mõistis 1318 hukka apostoolikud. Ta kuulutas 1325 ristisõja Bosnia bogomoliitide vastu.
Ta mõistis 8. veebruaril 1326 hukka Petrus Olivi teoloogilised väited.
Ta mõistis 23. oktoobril 1327 hukka Padua Marsiliuse õpetuse.
Ta mõistis 27. märtsil 1329 avaldatud bullas "Dolentes referimus" ketserlikena hukka 17 Meister Eckharti sententsi, taunides veel 11 sententsi.
Johannes XXII avaldas 25. oktoobril 1317 avaldatud bullaga "Quoniam nulla" kanoonilise õiguse kogumiku "Clementinæ" ("Liber Septimus").
Johannes XXII nimetas 27. veebruaril 1318 nõidumist ketserluseks. Ta nõudis nõidade karistamist surmaga.
Johannes XXII edendas misjonit Anatoolias, Armeenias, Indias, Leedus ja Pärsias.
Ta saatis Bartholomeus Parvuse Armeeniasse misjoneerima ja määras ta Maraghehi piiskopiks.
Johannes XXII taunis 12. augustil 1317 avaldatud bullaga "Ex parte vestra" katoliiklusesse pöördunud juutide tagasipöördumist judaismi. Ta sätestas 19. juunil 1320 avaldatud bullas "Cum sit absurdum", et ristiusku pöördunud juutide vastu ei tohi pogromme korraldada. Paavsti korraldusel aeti juudid 1321 Roomast minema.
Johannes XXII keelas ekskommunikatsiooni ähvardusel 1320 ja 1326 katoliiklastel muhameedlastega kaubelda.
Johannes XXII kanoniseeris 3 pühakut.
Johannes XXII määras kardinaliks oma sugulased Jacques de Via, Arnaud de Via, Gauscelin de Jeani, Bertrand du Pouget', Raymond Le Roux', Jacques Fournieri ja Imbert Dupuis'.
Johannes XXII määras 28 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XII. Kardinal Pierre de Mortemart tutvustas paavstile hilisemat paavsti Clemens VI-t.
Johannes XXII ajal rajati Avignoni paavstipalee, mille ehitamiseks andis ta 13. detsembril 1316 korralduse. Ta rajas Avignonis paavstliku raamatukogu.
Ta rajas 1331 Cahorsi ülikooli. Ta andis 1. augustil 1318 ja 18. veebruaril 1321 privileege Perugia ülikoolile.
Paavsti pihiisa oli ajaloolane Bartolomeo da Lucca.
Ta taunis 1317 avaldatud bullas "Spondent quas non exhibent" alkeemiat.
Ta kutsus Avignoni teoloogi ja filosoofi Guillame Durand de Saint-Pourçaini.
Ta sätestas, et valeraha tegemine on karistatav ekskommunikatsiooniga.
Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.
1972 ekraniseeritud Prantsuse miniseriaalis "Les rois maudits", kehastas kardinal Duezet näitleja Henri Virlojeux, 2005 ekraniseeritud samanimelises miniseriaalis aga näitleja Claude Rich.
Johannes XXII haigestus 2. novembril 1334 ja suri 4. detsembril 1334 Prantsusmaal Avignonis. Ta maeti 5. detsembril Avignoni katedraali. 9. märtsil 1759 maeti tema säilmed ümber. Prantsuse revolutsiooni käigus rüüstati 1793 tema haud ja säilmed visati Rhône'i jõkke.
| Eelnev Clemens V |
Rooma paavst 1316–1334 |
Järgnev Benedictus XII |
1.–4. sajand: Peetrus · Linus · Anacletus I · Clemens I · Evaristus · Aleksander I · Sixtus I · Telesphorus · Hyginus · Pius I · Anicetus · Soter · Eleutherus · Victor I · Zephyrinus · Calixtus I · Urbanus I · Pontianus · Anterus · Fabianus · Cornelius · Lucius I · Stephanus I · Sixtus II · Dionysius · Felix I · Eutychianus · Caius · Marcellinus · Marcellus I · Eusebius · Miltiades · Silvester I · Marcus · Julius I · Liberius · Damasus I · Siricius · Anastasius I
5.–8. sajand: Innocentius I · Zosimus · Bonifatius I · Coelestinus I · Sixtus III · Leo I Suur · Hilarius · Simplicius · Felix III · Gelasius I · Anastasius II · Symmachus · Hormisdas · Johannes I · Felix IV · Bonifatius II · Johannes II · Agapetus I · Silverius · Vigilius · Pelagius I · Johannes III · Benedictus I · Pelagius II · Gregorius I Suur · Sabinianus · Bonifatius III · Bonifatius IV · Adeodatus I · Bonifatius V · Honorius I · Severinus · Johannes IV · Theodorus I · Martinus I · Eugenius I · Vitalianus · Adeodatus II · Donus · Agatho · Leo II · Benedictus II · Johannes V · Conon · Sergius I · Johannes VI · Johannes VII · Sisinnius · Constantinus · Gregorius II · Gregorius III · Zacharias · Stephanus II · Paulus I · Stephanus III · Hadrianus I · Leo III
9.–12. sajand: Stephanus IV · Paschalis I · Eugenius II · Valentinus · Gregorius IV · Sergius II · Leo IV · Benedictus III · Nicolaus I · Hadrianus II · Johannes VIII · Marinus I · Hadrianus III · Stephanus V · Formosus · Bonifatius VI · Stephanus VI · Romanus · Theodorus II · Johannes IX · Benedictus IV · Leo V · Sergius III · Anastasius III · Lando · Johannes X · Leo VI · Stephanus VII · Johannes XI · Leo VII · Stephanus VIII · Marinus II · Agapetus II · Johannes XII · Leo VIII · Benedictus V · Leo VIII · Johannes XIII · Benedictus VI · Benedictus VII · Johannes XIV · Johannes XV · Gregorius V · Silvester II · Johannes XVII · Johannes XVIII · Sergius IV · Benedictus VIII · Johannes XIX · Benedictus IX · Silvester III · Benedictus IX · Gregorius VI · Clemens II · Benedictus IX · Damasus II · Leo IX · Victor II · Stephanus IX · Nicolaus II · Aleksander II · Gregorius VII · Victor III · Urbanus II · Paschalis II · Gelasius II · Calixtus II · Honorius II · Innocentius II · Coelestinus II · Lucius II · Eugenius III · Anastasius IV · Hadrianus IV · Aleksander III · Lucius III · Urbanus III · Gregorius VIII · Clemens III · Coelestinus III · Innocentius III
13.–16. sajand: Honorius III · Gregorius IX · Coelestinus IV · Innocentius IV · Aleksander IV · Urbanus IV · Clemens IV · interregnum · Gregorius X · Innocentius V · Hadrianus V · Johannes XXI · Nicolaus III · Martinus IV · Honorius IV · Nicolaus IV · interregnum · Coelestinus V · Bonifatius VIII · Benedictus XI · Clemens V · interregnum · Johannes XXII · Benedictus XII · Clemens VI · Innocentius VI · Urbanus V · Gregorius XI · Urbanus VI · Bonifatius IX · Innocentius VII · Gregorius XII · interregnum · Martinus V · Eugenius IV · Nicolaus V · Calixtus III · Pius II · Paulus II · Sixtus IV · Innocentius VIII · Aleksander VI · Pius III · Julius II · Leo X · Hadrianus VI · Clemens VII · Paulus III · Julius III · Marcellus II · Paulus IV · Pius IV · Pius V · Gregorius XIII · Sixtus V · Urbanus VII · Gregorius XIV · Innocentius IX · Clemens VIII
17.–20. sajand: Leo XI · Paulus V · Gregorius XV · Urbanus VIII · Innocentius X · Aleksander VII · Clemens IX · Clemens X · Innocentius XI · Aleksander VIII · Innocentius XII · Clemens XI · Innocentius XIII · Benedictus XIII · Clemens XII · Benedictus XIV · Clemens XIII · Clemens XIV · Pius VI · Pius VII · Leo XII · Pius VIII · Gregorius XVI · Pius IX · Leo XIII · Pius X · Benedictus XV · Pius XI · Pius XII · Johannes XXIII · Paulus VI · Johannes Paulus I · Johannes Paulus II
21. sajand: Benedictus XVI · Franciscus
LIMS forum content by LIMS forum members is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 4.0 International License. Based on a work at www.limsforum.com.
