Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
Idiofonid (kr. idios 'oma' + phōnē 'heli' = 'iseheliseja') ehk korpuspillid on löökpillid, mille heli tekib kogu instrumendi võnkumisest.
Igor Tõnurist, toetudes väljaandele "Musical Instruments"[1] liigitab idiofonid kaheksasse, paljude alaliigitustega põhirühma[2]:
esemest, millega lüüakse vastu maad või mõnda teist kõva alust, nt kepi või seest õõnsa helitoru (inglise k hollow tube, õõnes bambusest või puust toru, mille alumine ots on kinnine) löök vastu maad või põrandat, ühe-kahe-kolme nuiaga tampimine uhmris, stepkingades tantsimine.
mille vastu lüüakse, nt löök rusikaga vastu söögilaua pealispinda, löök kepiga vastu palki, rütmiline tants augu kohal, mis on kaetud kõva resoneeriva kattega (seda viimast Eestis ei tunta), jms.
(laste kõristid, kuljused, helisevad metallkaunistused riietel, kõrinatega õllekann jms).
sellistena, et heli saamiseks tuleb neid lüüa pulga või erilise nuiaga jms (nt ksülofon, gong, triangel, kõraga (= tilaga) kell, väljastpoolt palgilöögiga helisema pandav kell, eesti lokulaud). See on kõige ulatuslikum pillirühm.
sarnase osa (= eseme) kokkulöömisega (nt metallist taldrikud, kastanjetid).
(nagu muusikalise sae puhul) hõõruvad kaks pinda vastamisi, samuti tekib heli hõõrudes niiske sõrmega mööda klaasi serva, heli võib tekitada ka kampoliga määritud ust sõrmega hõõrudes.
või muu sellisega järsult üle riibitud või ebaühtlase aluspinna (pesulaud, vaalikurikas, käristi, eesti tuhapill-pingipill).
heli tuleb ühest või enamast raami külge kinnitatud laastukujulisest keelekesest, mis näppides helisema pannakse (nt parmupill, sansa).
Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad idiofonid 1. kategooria ja on jaotatud nelja alamkategooriasse:
Eesti rahvapillidest on idiofonid lokulaud, heliraud, pingipill, jauram, käristi, kilk, parmupill.