Knowledge Base Wiki

Hüdrohalogeenimine on keemiline protsess, milles hüdrohalogeniid (H-Hlg) liitub mingi keemilise ühendiga. Kõige sagedamini mõeldakse hüdrohalogeenimise all hüdrohaliidi (HCl, HBr) elektrofiilset liitumist küllastumata ühendile nagu alkeenid, alküünid, dieenid, stüreenid jne. Näiteks propeeni hüdrobroomimine ja isopreeni hüdrokloorimine.

H₂C=CHCH₃ + HBr → CH₃-CH(Br)CH₃

СН₂=С(СН₃)–СН=СН₂ + HCl → CH₃–CCl(СН₃)-СН=СH₂ [ → CH₃–С(СН₃)=СН–СH₂–Cl ]

Hüdrokloorimine teostatakse enamasti madalal temperatuuril gaasilise HCl lahusesse juhtimisega. HCl (ka HBr) liitumise kiirus on suurem ja protsessi kerge teostada diklorometaanis, kui lisada silikageeli või alumiiniumoksiidi. Hüdrokloorimist kasutatakse keemiatööstuses monomeeride nagu kloropreen ja vinüülkloriid tootmiseks atsetüleenist.

Nagu elektrofiilsetele (karbokatioonsetele) protsessidele iseloomulik, toimub hüdrohalogeniidide liitumine vastavuses Markovnikovi reegliga. Kaksiksidemest järgmise süsiniku aatomi juures hargnenud alkeenidele on iseloomulik karbokatioonses intermediaadis hüdriidi või alküülrühma 1,2-nihe, mille tulemusena sekundaarne katioon annab stabiilsema tertsiaarse katiooni. Nii saadakse 1,3-liitumisproduktid. Näiteks

CH₂=CH-CHMe₂ + HCl → CH₃-CHCl-CHMe₂ + CH₃-CH₂-CClMe₂

Erandina esineb anti-Markovnikovi liitumine HBr korral, kui protsess viiakse läbi peroksiidide juuresolekul, kuna sel juhul realiseerub radikaalreaktsioon.

Hüdrohalogeniidid ühinevad kergesti ka orgaaniliste alustega, põhiliselt amiinidega. Näiteks püridiini C₅H₅N reaktsioon vesinikkloriidiga annab püridiinhüdrokloriidi C₅H₅N•HCl, mis tegelikult on ammooniumsool – püridiiniumkloriid C₅H₅N⁺H Cl^-.

Hüdrohalogeenimisele vastupidist protsessi nimetatakse dehüdrohalogeenimiseks. Näiteks 1,2-dikloroetaani kuumutamisel 500 °C rõhul 15–30 atm toimub HCl eraldumine ja saadakse vinüülkloriid.

• Elektrofiilne liitumine
• Karbokatioonid
• Dehüdrohalogeenimine