Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
Celeron on Inteli x86-ühilduvate protsessorite tootepere. Celeron-protsessorid on suunatud odavamate kodu- ja kontoriarvutite turule. Üks odavuse põhjustest on nende protsessorite nõrgem jõudlus võrreldes teiste seeriate mudelitega. See saavutatakse kahe põhimeetodiga: protsessori esisiini sageduse vähendamise ja vahemälu (L2) lukustamisega.
Esimene Celeroni pere protsessor, mis põhines Pentium 2 tuumal, toodi turule 15. aprillil 1998[1]. Celeron-protsessoreid on valmistatud Pentium II, Pentium III,Pentium IV, Pentium M, Pentium D, Core 2 Duo ja Core ix baasil.
Enne Celeroni väljalaskmist oli Intel sunnitud lahkuma low-end turult Cyrix 6x86, AMD k6 ja IDT WinChip protsessorite tõttu. Need protsessorid olid mõeldud juba vananenud Socket 7 platvormi jaoks. Nendega konkureeris ainult Pentium MMX, mis tol ajal oli juba low-end turu protsessor. Aga Pentiumi MMX jõudlus polnud enam piisav ja Intel otsustas teha Pentium II baasil soodsa protsessori. Nii õnnestus Intelil võita konkurentidelt suur turuosa.
Esimesed Celeroni pere protsessorid olid tehtud Сovington-tuumaga, mis oli tegelikult Deschutes tuum ilma L2-vahemäluta. L2-vahemälu puudumine viis selleni, et protsessor oli märgatavalt aeglasem. See tekitas olukorra, et uue arhitektuuriga uus protsessor oli vanast märgatavalt aeglasem. Enamik eksperte reageeris uuele protsessorile negatiivselt, andes Celeronile hüüdnimesid nagu Slugeron, Celery või Deceleron. See sundis Intelit hiljem uut tuuma tegema. Covingtoni tuumaga ilmus ainult kaks mudelit 266 ja 300 MHz sagedusega. Samal ajal, need protsessorid olid head ülekiirendamise jaoks, kuna enamikku neist võis ülekiirendada sagedustele 400 ja 450 MHz või rohkemgi. Ülekiirendatud protsessorite jõudlus 3D-mängudes ei olnud palju väiksem kui sama sagedusega Pentium II protsessoritel, kuid nad olid mitu korda odavamad.
Intel teadis Celeroni halvast mainest ja sama vea vältimiseks avas uue tuuma L2-vahemälu. Mendocino tuum omab mitmes mõttes Katmaiga sarnast arhitektuuri. Celeron 300A oli esimene protsessor jaemüügis, millel oli tuuma integreeritud L2-vahemälu, mis tähendas seda, et L2-vahemälu töötas tuuma sagedusega. Kuigi FSB (esisiini) sagedus oli tahtlikult vähendatud 66 MHz peale, ületasid need protsessorid mõnel juhul (enamasti mängudes) Inteli kallimate protsessorite jõudlust, mille vahemälu töötas poole tuuma sagedusega. Ka need Celeroni protsessorid sagedusega üle 300 MHz olid populaarsed ülekiirendajate seas, sest FSB sageduse suurendamine 100 MHz peale nende mudelite puhul ei olnud raske.
Et eristada Mendocino tuumaga 300 MHz Celeroni protsessorit samalaadsest Covingtoni tuumaga mudelist, otsustati Mendocino tuumaga mudeli nimele lisada A-täht, mis andis protsessorile nimeks Celeron 300A.
Algul valmistati Celeroni protsessoreid ainult Slot 1 jaoks. Aga kuna Celeronidel oli L2-vahemälu integreeritud tuuma, otsustas Intel loobuda Slot 1 kasutamisest Celeronidel ja kolis PPGA tüüpi pakendile, ning uuele PGA-370 (Socket 370) protsessoripesale, mis lubas vähendada süsteemi suurust, ning parandas protsessorite soojushajutvust. Slot 1 protsessorite tootmist jätkati Socket 370-ga paralleelselt. Esimesena tutvustatud Socket 370 protsessorid olid Celeron 300 ja Celeron 333. Viimaseks Slot 1 Celeron mudeliks oli protsessor 433 MHz sagedusega. Ilmus palju teisendusadaptereid Slot1-le, mis lubasid kasutada Socket 370 protsessoreid Slot 1 emaplaatidel. See võimaldas paigaldada kiiremaid mudeleid (466 MHz või rohkem) Slot 1-le. Mendocino tuumaga Celeroni protsessor oli esimene protsessor, millel L2-vahemälu oli tuuma kristallile integreeritud. Selliste protsessorite tootmine oli esialgu üsna raske ja kallis, aga hiljem muutus protsess odavamaks tehnoloogia täiustamise pärast. Tuuma integreeritud L2-vahemälu lubas vahemälul kasutada tuumaga sama sagedust, mis oluliselt parandada jõudlust. Hiljem hakkasid kõik protsessorid, kaasa arvatud konkurentide omad, kasutama integreeritud L2-vahemälu.
25. jaanuaril 1999 esitleti mobiilne Mendocino tuumaga Celeron. Ainsaks erinevuseks oli vähendatud toitepinge 1,9 voldilt 1,6 voldini. Protsessor oli ette nähtud odavate mobiilsete arvutite jaoks. Mendocino tuum oli tehtud kasutades 250-nm tootmisprotsessi, mille tõttu oli raske toota protsessoreid sagedusega rohkem kui 533 MHz. Intel otsustas üle minna uue Coppermine-128 tuuma kasutamisele.
Coppermine-128 Celeronid kuuluvad juba Pentium III perre. Coppermine-128 tuum on ehitatud Coppermine tuuma baasil ja nagu varemgi on L2-vahemälu 128 kB, ning FSB sagedus 66 MHz. Suurimaks uuenduseks oli SSE käsustiku tugi, mis oli Coppermine tuuma pärand. Coppermine Celeronide ja Pentium III ainsateks vahedeks oli Celeroni vähendatud L2-vahemälu ja esisiini sagedus 66 MHz. Peaaegu kõik tol ajal toodetud protsessorid, sealhulgas AMD omad, kasutasid juba esisiini sagedusega 100 ja isegi 133 MHz, mille tõttu Celeroni jõudlus oli väiksem kui teistel protsessoritel.
Kui AMD esitles Duroni protsessoriseeriat, kui vastust Celeronile, siis 66 MHz esisiini tõttu Celeroni konkurentsivõime puudus. Intel ei tahtnud Celeroni esisiini sagedust 100 MHz peale tõsta, sest tol ajal toodeti veel Pentium II protsessoreid 100 MHz sagedusega, mida oli vaja realiseerida. Kuid 3. jaanuaril 2001 esitles Intel esimest Celeroni pere protsessorit, mis kasutas esisiini sagedusega 100 MHz, milleks oli Celeron 800.
Esimesed Celeroni protsessorid Coppermine-128 tuumaga (stepping cA2 ja cB0, 533-600 MHz) töötasid 1,5 V tuuma pingel, Celeroni jaoks sagedusega 633–700 MHz oli pinge 1,65 V; hiljem tegi Intel protsessoreid, mis põhinesid uuel tuuma revisjonil ja kasutasid 1,7 (stepping cC0, 566–850 MHz) ja 1,75 V pinget (stepping cD0, 566 (OEM, Re-Celeron 850),733–1100 MHz). Erinevalt protsessoritest cB0 steppinguga olid uuendatud protsessorid stabiilsemad ja kergemini ülekiirendatavad.
Kõik Coppermine-128 Celeroni protsessorid oli toodetud Socket 370 jaoks ja kasutasid FC-PGA tüüpi pakendit.
14. veebruaril 2000 esitles Intel, nagu varemgi, Celeroni mobiilseid versioone, mis olid mõeldud odavatele mobiilsetele arvutitele paigaldamiseks. Protsessoridel kasutati Coppermine-128 tuuma, mille esisiin töötas 100 MHz sagedusega. Hiljem lisandusid protsessorid, millel esisiini sagedus oli 133 MHz. Mobile Pentium III Celeroni protsessorite seeria ei toeta energiasäästmise tehnoloogiat SpeedStep. 21. mail 2001 esitleti Mobile Pentium III Celeron 600L ja 500L mudelid. Protsessoritel oli madalam toitepinge: 1,35 volti võrreldes 1,6 voldiga tavalisel Celeron Coppermine-128 mobiilsel versioonil. Maksimaalne TDP 600L versioonil on 14,4W erinevalt tavalisest mobiilsest Celeron 600 versioonist, millel TPD 20,0 W. Välja töötati Mobile Pentium III Celeroni protsessorid, millel oli väike energiatarve. 21. mail ja 30. jaanuaril 2001 esitleti Celeron 600U ja 500U protsessoreid. Nende toitepinge oli veelgi madalam (1,1 V) ja seetõttu olid ka madalama TDP väärtusega (600U mudelil – 9,7 W). Protsessorid olid ette nähtud paigaldamiseks kontori- ja sülearvutisse.
Mobile Pentium III Coppermine-128 tuumaga Celeroni protsessorite seeria toodeti 495-kontaktse mPGA2 või BGA2 korpustega tüüpides või joodeti otse emaplaadile.
Järgmine Celeroni protsessorite seeria oli ehitatud Tualatini tuuma baasil. Uuel Intel Celeronil kasutati 256 kB L2-vahemälu ja esisiini sagedusega 100 MHz. Esimese protsessorina seerias oli mudel 1,2 GHz sagedusega, mis ilmus 3. jaanuaril 2002, mudelid madala sagedusega (1,0 ja 1,1 MHz) olid kättesaadavad. Et eristada neid sarnastest mudelitest Coppermine-128 tuumaga, lisati uute protsessorite nime lõppu A-täht. Protsessorid Tualatini tuumaga olid populaarsed ülekiirendajate seas, sest nendel ei olnud raske suurendada esisiini sagedust 133 MHz peale, mille tulemusena need protsessorid olid kiiremad kui eelmise tuumade baasil valmistatud Pentium III ja isegi varastest Pentium IV protsessoritest.
Tualatin on viimane tuum lauaarvutitele, mis põhineb P6-arhitektuuril ja kuigi hiljem on müügile lasknud Celeron M, oli see siiski mõeldud ainult sülearvutite jaoks.
21. jaanuaril 2002 esitles Intel Celeroni protsessoreid Tualatini tuumaga sülearvutite jaoks. Celeroni mobiilsel Tualatini seerial on esisiini sagedus 133 MHz. Nagu varemgi, valmistati kolme protsessorite tüüpi: mobiilsed protsessorid, protsessorid väikese (Low Voltage) ja üliväikese energiatarbega.
15. mail 2002 esitles Intel uut Celeroni protsessorit, mis oli ehitatud NetBursti arhitektuuri baasil ja millel oli Willamette'i tuum, mis sarnaneb Pentium 4 omaga, erinevuseks on Celeroni 128 kB kärbitud L2-vahemälu. Jättes kõrvale asjaolu, et protsessoril olid kõik tavalise Willamette tuuma omadused, vähendas kärbitud L2-vahemälu oluliselt protsessori jõudlust. Aga reklaam mängis olulist rolli selle protsessori turundamisel, sest müügis pakuti arvuteid Pentium 4 protsessoriga, C-tähega lõpus, mis tähendas, et tegelikult oli tegemist Celeroni protsessoriga. Celeron Willamette-128 tuumaga ilmus kahes versioonis – 1,7 ja 1,8 GHz. Pärast Celeroni ilmumist Northwood-128 tuumaga võeti need protsessorid tootmisest maha.
Esimesed Celeron mudelid Northwood-256 tuuma baasil esitleti 18. septembril 2002. Nad olid tavalise Northwoodi tuumaga, millel oli L2-vahemälu kärbitud kuni 128 kB peale. Vahe Willamette-128 tuumaga on see, et Northwood on valmistatud väiksema 130-nm tootmisprotsessiga, mis omakorda tähendab, et kristall on väiksem, transistoride arv suurem ja toitepinge madalam (1,7 voldi asemel 1,52).
Esimesed Mobile Celeroni protsessorid NetBurst arhitektuuril ilmusid turule 24. juunil 2002 ja need olid tehtud Nortwood-256 tuuma baasil. Celeroni protsessorid ei toeta Hyper-Threading tehnoloogiat, mis tähendab, et nende jõudlus võrreldes Pentium 4 protsessoritega oli jällegi oluliselt väiksem. Et vähendada protsessorite TDP, langetati toitepinge 1,3 V peale ja vähendati protsessori taktsagedust. Toodeti mudeleid taktsagedustega 1,4; 1,5; 1,6; 1,7; 1,8; 2,0; 2,2; 2,4; 2,5; 2,6 ja 2,8 GHz. TDP väärtus 2,5 GHz taktsagedusega mudelil on 35 W. Mobile Celeron seeria protsessorid ei toeta Inteli energiasäästmistehnoloogiat SpeedStep.
Selle seeria protsessoreid nimetas Intel Celeron D-ks. Nagu mitu korda varemgi, laenati tuum Celeroni jaoks tervenisti võimsamalt seerialt, milleks seekord oli Pentium 4; vähendati L2-vahemälu, mille suuruseks sai 256 kB 128 asemel. Protsessoril suurendati ka esisiini sagedust, mis nüüd oli juba 533 MHz, mis võimaldas saavutada olulist jõudluse kasvu võrreldes eelmise Celeroni põlvkonnaga. Algselt toodeti neid protsessoreid Socket 478 platvormi jaoks, kuid pärast hakati neid tootma ka LGA775 platvormi jaoks. Kõik need Celeroni protsessorid toetavad SSE3 käsustikku. Hiljem sai Celeron EM64T ja XD bit toetuse, mis tõi kaasa ka protsessori nimetamise skeemi muutumise – sellised protsessorid olid tähistusega 3x1 ja 3x6. 2005. aastal teatas Intel Celeron D 355 protsessori tootmisest. Number "355" ei tähenda, et see on mõeldud Socket 478 jaoks, vaid see protsessor on mõeldud LGA775 jaoks ja toetab uusi tehnoloogiaid. Selline muutus tähistamises on tingitud asjaolust, et LGA775 Celeron D XD bit ja EM64T toetusega protsessorid ei kasutaks sama tähistust nagu Socket 478 puhul. Nendele lihtsalt muudeti viimast numbrit, näiteks Celeron D 340 protsessor on Socket 478 jaoks ja Celeron 341 on XD-bit ja EM64T toetusega, ning LGA775 jaoks.
| Seeria | Tuuma sagedus (GHz) | Sagedus FSB (MHz) | Platvorm | Kasutatavad tehnoloogiad | väljalaskekuupäev |
|---|---|---|---|---|---|
| 3xx | 2,13(310) – 3,2(350) | 533 | Socket 478 | SSE3 | 24. juunil 2004 |
| 3xxJ | 2,53(325J) – 3,06(345J) | LGA775 | SSE3, XD bit | 22. septembril 2004 | |
| 3x1 3x6 355 |
2,53(326) – 3,2(351); 3,33(355) | SSE3, XD bit, EM64T | 27. juunil 2005 |
Celeron D protsessorid Cedar Milli tuumaga ilmusid 2006. aasta teise kvartali alguses. Cedar Milli tuumast, mis oli kasutatud Pentium 4 protsessorites, nad erinesid, sest nende L2-vahemälu on 512 kB. Toodeti Celeron D 352 (3,2 GHz) ja Celeron D 356 (3,33 GHz) mudeleid. Seeria ei kestnud kaua, sest selleks ajaks otsustas Intel loobuda NetBurst arhitektuurist ja minna üle Core arhitektuurile.
Ühetuumalisi Intel Celeroni protsessoreid Conroe-L (65 nm) protsessoriga hakati tootma 2006. aasta keskel. On kaks seeriat:
Protsessorid toetavad samu tehnoloogiaid kui Allendale tuumal põhinevad Core 2 Duo protsessorid.
Protsessorid toetavad sama tehnoloogiat kui Core 2 Duo, Allendale tuumal põhinevad mudelid.
2008. ja 2009. aastal ilmusid Celeron Dual-Core protsessorid, mis põhinevad Wolfdale (45 nm) tuuma R0 steppingul. Nende L2-vahemälu maht on 1 MB ja esisiini sagedus on 800 MHz. Seeria oli esindatud kahe protsessoriga – E3200 (SLGU5) ja E3300 (SLGU4), vastavalt 2,4 ja 2,5 GHz sagedusega. 2010 aasa jaanuari algusel ilmus E3400 (SLGTZ) 2,6 GHz sagedusega. Peamine vahe Allendale Celeronidega on kaks korda suurem L2-vahemälu (seega parem jõudlus) ja Intel VT-x toetus.
Teatanud plaanidest alustada Celeroni protsessorite tootmist Sandy Bridge'i arhitektuuriga. On teada ühest ühetuumalisest mudelist – Celeron G440 (1600 MHz, max TDP 35 W) ja kahest kahetuumalisest mudelist – G530 ja G540 (2400 MHz ja 2500 MHz, max TDP 65 W). Väljaandmise tähtaeg oli 2011. aasta septembris.
Kui Intel tutvustas oma i3 ja i5 protsessoreid koodnimega Clarkdale jaanuaris 2010, tutvustati ka uut Celeroni seeriat, mille esimeseks mudeliks sai Celeron G1101. See on esimene Celeroni protsessor integreeritud PCI Express siiniga ja integreeritud graafikaga. Vaatamata sellele, et ta kasutab sama kiipi nagu i5-6xx protsessorid, ei toeta ta Turbo Boost, Hyper Threading, VT-d, SMT, Trusted Execution Technology või AES käsustiku tehnoloogiaid ja kasutab ainult 2 MB L3-vahemälu.[2]
Celeron P1053 on emaplaadile integreeritud protsessor Socket 1366 jaoks Jasper Foresti perekonnast. Teised selle perekonna liikmed on Xeon C35xx ja C55xx märgistusega. Jasper Forest on tihedalt suguluses Lynnfield tuumaga, omades nelja tuuma, 8 MB L3-vahemälu, QPI liidest, kuid Celeroni puhul on enamus nendest asjadest keelatud.
Celeron M-i aluseks on Pentium M-i sarnased tuumad, mis olid mõeldud mobiilsete arvutite jaoks. Sellel protsessoril oli kärbitud L2-vahemälu ja see ei toetanud SpeedStep tehnoloogiat. SpeedStepi puudumise tõttu on akude kestvus oluliselt lühem, kuid kuna Celeron M TDP oli madalam kui Pentium M mudelitel, said nad üsnagi populaarseks. Celeron M ei ole Intel Centrino platvormi osa, sest Intel pole dikteerinud emaplaadi kiibistiku tüüpi ja Wi-Fi olemasolu.
Northwood
Protsessorid on valmistatud Banias tuuma baasil. Tuumal on 512 kB L2-vahemälu. Sellise tuumaga olid tehtud tavalised mobiilsed protsessorid ja protsessorid üliväikese energiatarbega (ULV seeria). ULV seerial on tehtud kolm mudelit 600, 800 ja 900 MHz sagedusega, mis töötasid pingel 1,004 V ja millel oli TDP 7 W juures.
Merom, Merom-L
Merom-2M
Penryn-3M
LIMS forum content by LIMS forum members is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 4.0 International License. Based on a work at www.limsforum.com.
