Informatics Educational Institutions & Programs

Euroopa Regioonide Komitee

Asutatud	1994
Tüüp	ELi nõuandev organ
Eesmärk	esindab kohalikke omavalitsusüksusi ja piirkondi, annab nõu, võib pöörduda Euroopa Kohtu poole õigusaktide subsidiaarsuse küsimuses
Asukoht	Delorsi hoone, rue Belliard 99–101, Brüssel
Liikmeid	350
President	Vasco Alves Cordeiro

Euroopa Regioonide Komitee on Euroopa Liidu (EL) kohalikest ja piirkondlikest esindajatest koosnev nõuandev komitee, kes annab riigi tasandist madalama tasandi (st piirkonnad, maakonnad, provintsid, vallad ja linnad) asutustele hääle ELi institutsioonilises raamistikus.

Komitee loodi Maastrichti lepinguga 1994. aastal selleks, et tegeleda kahe peamise küsimusega. Esiteks oli mõistlik anda kohalikele ja piirkondlikele esindajatele võimalus kaasa rääkida uute ELi õigusaktide koostamisel, kuna ligi kolm neljandikku ELi õigusaktidest rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Teiseks tekkis mure ühe suureneva lõhe pärast üldsuse ja Euroopa integratsiooniprotsessi vahel. Üks viis lõhe ületamiseks oli kaasata kodanikele kõige lähemal asuv valitud valitsustasand. Maastrichti lepinguga loodi Euroopa Regioonide Komitee ning sätestati, et Euroopa Liidu Nõukogus esindavad liikmesriike piirkondlike valitsuste ministrid.

Komitee töö toetub kolmele aluspõhimõttele.

Subsidiaarsus

Subsidiaarsuse põhimõte, mis sätestati ELi aluslepingutes komitee loomisega samal ajal, tähendab, et Euroopa Liidu sisesed otsused tuleb teha kodanikule kõige lähemal asuval praktilisel tasandil. Seepärast ei peaks Euroopa Liit võtma enda kanda ülesandeid, mis on sobivamad riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi asutustele.

Kodanikulähedus

Kõik valitsustasandid peaksid püüdma töötada kodanikulähedaselt, eelkõige korraldades oma töö läbipaistval viisil, et inimesed teaksid, kes mille eest vastutab ning kuidas oma seisukohti kuuldavaks teha.

Partnerlus

Euroopa hea valitsemistava tähendab Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi valitsusasutuste koostööd. Kõik neli tasandit on hädavajalikud ning peaksid olema kaasatud kogu mitmetasandilise valitsemise otsustusprotsessi vältel.

ELi aluslepingute kohaselt on Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu kohustatud konsulteerima Regioonide Komiteega uute ettepanekute osas, mis tehakse kohalikule või piirkondlikule tasandile mõju avaldavates valdkondades. Lisaks neile valdkondadele võivad komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament konsulteerida Regioonide Komiteega ka siis, kui nende arvates toob ettepanek kaasa olulisi kohalikke või piirkondlikke tagajärgi. Samuti võib Regioonide Komitee koostada omaalgatuslikke arvamusi, mis võimaldab tal lisada teemasid ELi päevakorda.

Lissaboni lepingu jõustumisega pärast selle ratifitseerimist kõigi ELi liikmesriikide poolt sai Regioonide Komitee õiguse (privilegeeritud seisundi) pöörduda Euroopa Kohtu poole (protokolli nr 2 artikkel 8 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta).

Komiteel on 350 täisliiget ja sama palju asendusliikmeid. Iga ELi riigi delegatsiooni liikmete arv kajastab ligikaudu selle riigi rahvaarvu. Liikmete arv on riigiti järgmine.

President

Presidendi valib täiskogu kahe ja poole aasta pikkuseks ametiajaks, ta juhib komitee tööd, juhatab täiskogu istungjärke ja on Regioonide Komitee ametlik esindaja. Komitee praegune president on Belgia saksakeelse kogukonna esindaja Belgia parlamendi ülemkojas Karl-Heinz Lambertz (Belgia / Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei, PES), kes valiti presidendiks 12. juulil 2017.

Esimene asepresident

Esimese asepresidendi valib täiskogu samuti kaheks ja pooleks aastaks ning ta esindab presidenti viimase äraolekul. Euroopa Regioonide Komitee esimeseks asepresidendiks valiti 12. juulil 2017 Espoo linnavolikogu liige Markku Markkula (Soome / Euroopa Rahvapartei, EPP).

Juhatus

Juhatus on Regioonide Komitee otsustusorgan. Juhatusel on 63 liiget: komitee president, esimene asepresident, 28 asepresidenti (üks igast liikmesriigist), fraktsioonide esimehed ja 28 muud liikmesriikide delegatsioonide liiget, peegeldades rahvuslikku ja poliitilist tasakaalu. Üldjuhul koguneb juhatus seitse/kaheksa korda aastas, koostab komitee poliitilise programmi ning annab komitee administratsioonile juhiseid oma otsuste täitmiseks.

Täiskogu

Regioonide Komitee liikmed kohtuvad kuus korda aastas täiskogu istungjärgul Brüsselis, et arutada ja vastu võtta arvamusi, aruandeid ja resolutsioone.

Regioonide Komitee komisjonid

Komitee töö toimub komiteesisestes komisjonides, mis on spetsialiseerunud päevakajalistele valdkondadele:

• CIVEX – kodakondsus ning valitsemis-, institutsioonilised ja välisasjad;
• COTER – territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ja ELi eelarve;
• ECON – majanduspoliitika;
• ENVE – keskkond, kliimamuutused ja energeetika;
• NAT – loodusvarad, sh põllumajandus;
• SEDEC – sotsiaalpoliitika, haridus, tööhõive ja kultuur

Komisjonid valmistavad ette arvamuste eelnõusid ning korraldavad konverentse ja seminare, mis keskenduvad nende pädevusvaldkondadele. Igal komisjonil on umbes 100 liiget (iga liige võib kuuluda kahte komisjoni) ning komisjoni abistab komitee haldusstruktuuri kuuluv sekretariaat. Lisaks on komitee juhatuse abistamiseks loodud spetsiaalne rahandus- ja halduskomisjon (CFAA).

Fraktsioonid

Komitees on viis fraktsiooni: Euroopa Rahvapartei (EPP), Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (ECR), Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei (PES), Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit (ALDE) ning Euroopa Allianss (EA). Fraktsiooni liikmed kogunevad enne olulisi koosolekuid, et võtta vastu ühine seisukoht.

Esimeeste konverents

Regioonide Komitee president, esimene asepresident, fraktsioonide esimehed ja peasekretär kohtuvad esimeeste konverentsi raames enne iga täiskogu istungjärku ja teisi olulisi koosolekuid, et saavutada strateegilistes küsimustes poliitiline üksmeel.

Liikmesriikide delegatsioonid

Regioonide Komitees on 28 riigi delegatsiooni. Liikmed osalevad enne täiskogu istungjärke ja teisi üritusi ka oma riigi delegatsiooni koosolekutel, et arutada ühiseid seisukohti.

Peasekretär

Juhatus nimetab peasekretäri ametisse viieks aastaks. Regioonide Komitee haldusjuhina ei tohi peasekretäril olla poliitilist mandaati. Tema ülesanne on tagada presidendi ja juhatuse otsuste elluviimine ja komitee administratsiooni tõrgeteta töö. Alates 1. septembrist 2015 on komitee peasekretär Jiří Buriánek.

Peasekretariaat

Peasekretariaat koosneb viiest direktoraadist: liikmed ja täiskogu istungjärgud, õigusloomealane tegevus 1, õigusloomealane tegevus 2, teabevahetus, personali- ja finantsküsimused. Logistika- ja tõlkedirektoraati hallatakse ühiselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.

Arvamused

Euroopa Komisjon, ministrite nõukogu ja Euroopa Parlament konsulteerivad Regioonide Komiteega õigusaktide (direktiivid, määrused jne) ettevalmistamisel kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi puudutavates valdkondades. Eelnõude tekstid edastatakse Regioonide Komitee vastavale komisjonile. Seejärel määratakse raportöör komitee arvamuse koostamiseks. Enne arvamuse arutamist täiskogu istungjärgul peab selle vastu võtma komitee komisjon. Kui komitee täiskogu on arvamuse vastu võtnud, saab sellest komitee ametlik arvamus, mis saadetakse kõikidele Euroopa institutsioonidele ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Resolutsioonid

Resolutsioonid võimaldavad Regioonide Komiteel väljendada oma arvamust olulistes ja päevakajalistes küsimustes. Resolutsioone võivad koostada komitee fraktsioonid või 32 komitee liiget.

Uuringud ja muud väljaanded

Regioonide Komitee korraldab uuringuid ELi kohaliku ja piirkondliku tasandi eri valdkondade kohta (haridus, transport, sotsiaalküsimused, laienemine jne). Uurimistöösse on kaasatud väliseksperdid. Samuti koostab komitee üldsusele või kohalikele ja piirkondlikele sidusrühmadele suunatud väljaandeid, et tutvustada oma tegevust ja jagada teavet poliitilise olukorra kohta.

Üritused

Piirkondade ja linnade kohtumispaigana korraldab Regioonide Komitee koostöös kohalike ja piirkondlike partnerite ning teiste Euroopa institutsioonidega konverentse, seminare ja näitusi. Kord aastas, linnade ja piirkondade Euroopa nädalal (OPEN DAYS) võõrustab komitee tuhandeid osalejaid, kes võtavad sõna aruteludes või otsivad partnereid ühisprojektide elluviimiseks.

• 1992: Maastrichti leping. ELi juhid otsustavad asutada Regioonide Komitee nõuandva organina, mis oleks piirkondade ja linnade hääl ELi otsustusprotsessis ja tegutseks otsese ühenduslülina ELi institutsioonide ja ELi kodanike vahel. Lepinguga pannakse Euroopa Komisjonile ja ministrite nõukogule kohustus konsulteerida komiteega piirkondlikke huve puudutavates võtmeküsimustes. Liikmesriikide valitsused nimetavad komitee liikmed ametisse neljaks aastaks. Komitee esimene täiskogu istungjärk toimub 1994. aasta märtsis Brüsselis.
• 1995: ELi laienemine. Austria, Soome ja Rootsi ühinemisel Euroopa Liiduga suureneb Regioonide Komitee liikmete arv 189-lt 222-le.
• 1997: Amsterdami leping. Lepinguga laieneb Regioonide Komitee nõuandev pädevus kahele kolmandikule Euroopa Liidu õigusaktide ettepanekutest. Amsterdami lepingu alusel võib Regioonide Komiteega konsulteerida ka Euroopa Parlament.
• 2001: Nice'i leping. Toonitatakse Regioonide Komitee demokraatlikku legitiimsust, sätestades, et komitee et komitee liikmed peavad olema valitud kohalikku või piirkondlikku valitud kogusse või kandma selle ees poliitilist vastutust. Samuti seatakse komitee liikmete arvu ülempiiriks 350 liiget.
• 2002–2003: Euroopa Tulevikukonvent. Regioonide Komitee liikmed osalevad ELi põhiseaduse lepingu koostamise eest vastutava tulevikukonvendi töös. Lepingu tekstis tunnustatakse selgesõnaliselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja pädevust, samuti antakse Regioonide Komiteele õigus pöörduda Euroopa Ühenduste Kohtusse, et vaidlustada subsidiaarsuse põhimõtet rikkuvad ELi õigusaktid.
• Mai 2004: ELi laienemine. Kümne uue liikmesriigi ühinemisel Euroopa Liiduga suureneb Regioonide Komitee liikmete arv 222-lt 317-le.
• Veebruar 2006: uus ametiaeg. Algavad Regioonide Komitee uue koosseisu nelja-aastased volitused. Ametiaja poliitiliste prioriteetide hulka kuuluvad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli suurendamine kooskõlas Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegiaga, ühtekuuluvuse ja solidaarsuse tugevdamine ning juhiroll kampaanias "Euroopa asjadest teavitamine kohalikul tasandil" ELi lähendamiseks kodanikele.
• Jaanuar 2007: ELi laienemine. Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisel Euroopa Liiduga kasvab Regioonide Komitee liikmete arv 317-lt 344-le.
• Detsember 2007: Lissaboni leping. Lissaboni lepingus kinnitatakse Regioonide Komitee õigust pöörduda oma õiguste ja subsidiaarsuse põhimõtte kaitseks Euroopa Liidu Kohtusse. Seda õigust tunnustas juba Euroopa Tulevikukonvent. See uus võimalus tugevdab komitee poliitilist rolli, aidates tal ELi tasandil kohalike ja piirkondlike omavalitsuste heaks tõhusamalt tegutseda. Lissaboni lepinguga pikendatakse komitee liikmete ametiaega neljalt aastalt viiele.
• Juuli 2013: ELi laienemine. Horvaatia ühinemisel kasvas Regioonide Komitee liikmete arv 344-lt 353-le (hiljem vähendati liikmete arvu 350-le).

• Euroopa Liidu institutsioonid

• Regioonide Komitee
• Euroopa minu piirkonnas
• Liikmed ja asendusliikmed