FAIR and interactive data graphics from a scientific knowledge graph

Dionysius
	Dionysius. Fresko Sixtuse kabelis.
Valitsemisaja algus	22. juuli 259
Valitsemisaja lõpp	26. detsember 268
Eelkäija	Sixtus II
Järeltulija	Felix I
Sünnikoht	Turi
Surmakuupäev	26. detsember 268
Surmakoht	Rooma

Dionysius oli paavst 260–268. Ta oli 25. paavst.

Dionysius sündis Lõuna-Itaalias asuvas Turis, kuid teda on peetud nime sarnasuse tõttu päritolult kreeklaseks. "Liber Pontificalise" järgi oli ta munk. Dionysius oli paavstide Stephanus I ja Sixtus II ajal presbüter. Ta sai Sixtus II ajal kirja Aleksandria piiskopilt Dionysioselt, milles tunti muret kellegi Lucianuse pärast, kuid selle kirja täpne taust pole selge.

Aleksandria Dionysios on teda iseloomustanud väljapaistva õpetlasena. Dionysiuse valimine paavstiks lükkus Rooma keiser Valerianuse ajal toimunud teise kristlaste tagakiusamise tõttu edasi ja sai võimalikuks alles keisri surma järel 22. juulil 260. Sageli kasutatav varasem aastaarv võib olla ekslik, kuna keiser oli elus. Uue paavsti valimise muutis raskemaks ka see, et kõik seitse diakonit olid surnud märtrisurma ja valik tuli langetada ainult presbüterite vahel, mistõttu valiti kõige autoriteetsem presbüter. Pärast Dionysiuse paavstiks saamist andis keiser Gallienus välja oma sallivusedikti, millega lõppes kristlaste tagakiusamine. "Liber Pontificalise" järgi sai Dionysius paavstiks 261. aastal ja oli ametis 2 aastat 3 kuud ja 7 päeva, sama trükiversiooni ääremärkuse alusel aga 11 aastat 3 kuud ja 14 päeva.

Dionysiuse ajal jätkus tüli ketserite poolt ristitud isikute tunnustamise üle, mille kohta sai ta kirja Aleksandria Dionysioselt. Paavst järgis Rooma poolt tunnustatud kommet, mille järgi on ketserite poolt teostatud ristimine kehtiv ja kogudusse pöördunuid tuleb vastu võtta vaid absolutsiooniga käte pealepanemisel, samas kui Aafrika ja Väike-Aasia kogudused olid veendunud, et ketserite poolt ristutuid tuleb uuesti ristida (taasristimine). Sixtus II ajal andis Dionysius järele oma jäigas positsioonis ja tunnustas ka teisi kombestikke.

Järgmises kirjas soovis Aleksandria piiskop paavsti arvamust teoloogilises küsimuses. Aleksandrias vaidlustasid Ammonius ja Euphranor kiriku poolt tunnustatud dogmaatilised seisukohad, pidades Jeesus Kristust looduks ja keeldudes tunnustamast Kristuse olemust Jumalaga (sabellianism). Paavst kutsus Roomas kokku sinodi ja saatis seejärel Aleksandriasse vastuse, milles selgitas dogmaatilisi põhimõtteid Kolmainsuse kohta. Aleksandriast saabus Rooma vabandus ja nõusolek järgida kiriku poolt tunnustatud dogmaatilisi põhimõtteid.

Kuna Valerianuse tagakiusamise tagajärjel olid kiriku institutsioonid kohati vakantsed, asus Dionysius reorganiseerima kirikut. Ta taotles valitsuselt ka võõrandatud vara ja kalmistute tagastamist. Dionysius kohustas kirikut abistama kristlasi, keda taga kiusatakse. Ta julgustas Kapadookia kogudust tasuma lunaraha pantvangistatud kristlaste eest, saates ise Kapadookiasse suure summa raha.

Ta ordineeris 12 presbüterit, 6 diakonit ja 8 piiskoppi.

Dionysiuse täpne surmadaatum pole teada. 268 lõpul või 269 algul peetud Antiookia sinodi lõppotsus, kus mõisteti hukka Samosata Paulus, oli viimane tema nimele saadetud dokument. Üldiselt on kirikuajaloolased veendunud, et Dionysius ei jõudnud tutvuda sinodi otsusega ja tema surmapäevana tunnustatakse 26. detsembrit 268. Ta maeti "Liber Pontificalise" järgi San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.

Paavst Dionysius on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud pühakuna, kuid mitte märtrina. Tema mälestuspäev on 26. detsember. Teda on kunstis kujutatud paavstirüüs ja raamatuga või saamas nägemust Kolmainsusest.

Kirjandus

J. N. D. Kelly. "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
"Liber Pontificalis".
Manlio Simonetti. "Il problema dell'unità di Dio a Roma da Clemente a Dionigi". "Rivista di Storia e Letteratura Religiosa" 22, 1986: 466–469.

Välislingid

Eelnev Sixtus II	Rooma paavst 260–268	Järgnev Felix I