FAIR and interactive data graphics from a scientific knowledge graph

See artikkel räägib Türgi sultanist; hilisema Osmanite suguvõsast kaliifi kohta vaata artiklit Abdülmecit II

Abdülmecit ehk Abdülmecit I (25. aprill 1823 – 25. juuni 1861) oli 31. Türgi sultan. Ta valitses 1. juulist 1839 kuni surmani 1861.

Ta oli sultan Mahmut II ning tema esimese abikaasa Bezmiâlemi poeg. Ta sai hariduse Prantsusmaal ning oli esimene Türgi sultan, kes valdas mõnd lääne keelt. Ta huvitus kirjandusest ja klassikalisest muusikast.

Abdülmeciti troonileasumise ajal oli Osmanite riik sõjalis-poliitilise kriisi haripunktis. Osmanite riigi sõjavägi oli Nizipis Egiptuse sõjaväelt Egiptuse asehalduri Muḩammad ‘Alī juhtimisel ning Osmanite riigi sõjalaevastik oli mässulise ülema Ahmet Fevzi-paša juhtimisel teel Aleksandriasse, kus see pidi Egiptusele üle antama. Ainukeseks viisiks kriis ületada ning riik päästa olid läbirääkimised, mis viisid Nelikliidu sõlmimiseni Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi, Venemaa keisririigi, Austria keisririigi ja Preisimaa kuningriigi vahel Oriendikriisi ületamiseks ning Osmanite riigi võimu säilitamiseks Aasias Londoni lepinguga 15. juulil 1840.

Oma isa Mahmut II näpunäidete alusel asus sultan Abdülmecit tema kavandatud reforme ellu viima. Novembris 1839 kuulutati välja edikt, mis pani aluse tansimati reformidele. Pärast Krimmi sõja lõppu täiendati seda veebruaris 1856 veel ühe statuudiga. Need pidid tagama sultani alamate kõigi gruppide elu ja vara puutumatuse, maksude õigluse, kohtupidamise erapooletuse ning täieliku usuvabaduse ja võrdsed kodanikuõigused kõigile. Kavale seisid ägedalt vastu muslimite ülemklassid ja eesõigustatud vaimulikkond ‘ulamā', ning see jäi täies mahus ellu viimata, eriti riigi perifeerias. Mitme vandenõuga püüti sultanit tappa.

Teistest Abdülmeciti reformidest olid tähtsamad sõjaväe ümberkorraldamine 1843–1844, haridusministeeriumi asutamine, vihatud ja ebaõiglase peamaksu kaotamine, orjakaubanduse kaotamine ning meetmed avaliku halduse tõhustamiseks ja kaubanduse edendamiseks.

Mitmel pool riigis oli rahutusi ja mässe. Aastatel 1853–1856 leidis aset Krimmi sõda, mida Suurbritannia, Prantsuse teine keisririik ja Sardiinia kuningriik pidasid Osmanite riigi huvides Venemaa keisririigi vastu.

Kui Lajos Kossuth koos oma võitluskaaslastega pärast Ungari ülestõusu ebaõnnestumist 1849 otsis varjupaika Osmanite riigist, nõudsid Austria keisririik ja Venemaa keisririik nende väljaandmist, kuid sultan keeldus sellest enesekindlalt ja resoluutselt. Ta astus välja ka selle eest, et teda mõrvata kavatsenud vandenõulasi ei hukataks. Ta oli sõbralik ja ausameelne, kuid nõrk ja kergesti mõjutatav. Samas oli ta pillav, eriti elu lõpupoole.