Design of generalized search interfaces for health informatics

Boliivia Paljurahvuseline Riik hispaania Estado Plurinacional de Bolivia aimara Wuliwya ketšua Buliwya Achka nasyunkunap Mama llaqta
Boliivia lipp Boliivia vapp
Riigihümn	"Bolivianos, el hado propicio"
Pealinn	ametlikult Sucre, tegelikult La Paz
Pindala	1 098 581 km²
Riigikeeled	hispaania, ketšua ja aimara keel
Ametlikud keeled	hispaania, ketšua, aimara ja 36 kohalikku keelt
Rahvaarv	11 051 600 (2017)[1]
Rahvastikutihedus	10,1 in/km²
Riigikord	presidentaalne vabariik
President	Luis Arce
Asepresident	David Choquehuanca
Iseseisvus	6. august 1825
SKT	37,509 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	3393 $ (2017)[3]
Valuuta	boliviaano (BOB)
Usund	katoliiklasi 78%
Ajavöönd	maailmaaeg −4
Tippdomeen	.bo
ROK-i kood	BOL
Telefonikood	+591

Boliivia on riik Lõuna-Ameerikas Andides. Boliivia piirneb põhjas ja idas Brasiiliaga, lõunas Paraguay ja Argentinaga ning läänes Tšiili ja Peruuga.

Boliivia on Paraguay kõrval üks kahest merepiirita riigist Ameerikas. Riik kaotas oma mereäärsed alad 1879. aastal Salpeetrisõjas Tšiilile.

Riigi pindala on 1 098 581 km². See on pindalalt 28. riik maailmas.

Boliivia peamised loodusvarad on tina, maagaas, nafta, tsink, volfram, antimon, hõbe, raud, plii, kuld, puit ja hüdroenergia.

Haritavat maad on 2,78% kogu territooriumist.

Boliivia jääb peamiselt kahte kliimavöötmesse: ekvatoriaalsesse ja lähisekvatoriaalsesse. Mägedes kohtab muusugustki kliimat ja riigi kõrgeimad mäetipud on kaetud igilumega. Suvekuudel (novembrist märtsini) on ilm soojem ja sademeterohkem, talvel külmem ja kuivem. Mägedes võib temperatuur öösel langeda alla nulli ja talvel pole lumigi harv. Vihmametsades on väga palav ja niiske.

Boliiviat läbib kaks mäeahelikku. Idapoolsemas mäeahelikus paikneb kaks Boliivia pealinna: La Paz ja Sucre. Kahe mäeaheliku vahel paikneb 3650 m kõrgusel merepinnast Altiplano kõrgplatoo. Läänepoolsem mäeahelik on jalamil kaetud vihmametsadega, kus on ühtlasi Boliivia Andide kõige sademerohkem piirkond, kus aasta keskmine sademete hulk võib ulatuda 1350 mm-ni, millest enamus sajab maha vaid kolme kuu jooksul.

Kõrgeim mägi on Sajama vulkaan (6542 m). Sellele järgnevad Parinacota (6348 m), Pomerape (6282 m) ja Uturuncu (6008 m). Boliivias on mitukümmend vulkaani, millest enamikku loetakse tegevvulkaanideks, sest nad on pursanud holotseenis ehk viimase 10 000 aasta jooksul, ehkki viimase 1000 aasta jooksul on pursanud neist vaid kaks: 5163 m kõrgune Irruputuncu (viimati 1995) ja 5310 m kõrgune Paruma (viimati 1867).

Boliivia põhja- ja idaosas asuvad ulatuslikud madalikud, mis on kaetud lammi, suurte soode ja troopiliste vihmametsadega.

Boliivia madalaim punkt asub Paraguay jõel ja on 90 m kõrgusel merepinnast.

Võimas Amazonase vihmamets katab enamuse Ida-Boliiviast. 50% Boliiviast on kaetud metsaga. Kuna Boliivia lääneosa läbivad Andid, siis taimestik muutub vastavalt kõrgusele. Kõrg-Andides taimestik peaaegu puudub. Boliivia alasid katavad pampad ehk rohtlad, mida kasutatakse karjakasvatuseks ja põlluharimiseks.

2008. aastal oli Boliivias 13 rahvusparki.

Boliivia on tänu vihmametsadele loomaliikide poolest väga rikas. Iseloomulikud loomad on jaaguar, paljud rebase alamliigid, boliivia orav, kassi alamliigid, laamad, nahkhiired ja hunt.

Boliivial puudub ligipääs merele, kuid riigil on ühendus Atlandi ookeaniga Beni jõe kaudu, mis suubub Madeira jõkke ja see omakorda Amazonasesse, ning Paraguay jõe kaudu, mis suubub Paranásse ja see omakorda La Plata lahte.^[4]

Boliivia tähtsaimad jõed on Beni, Madre de Dios, Mamoré, Itonamas, Rio Grande, Pilcomayo ja Paraguay jõgi.^[4]

Ehkki Vaikne ookean ei ole Boliivia läänepiirist kaugemal kui 150 km, ei kuulu ükski Boliivia jõgi Vaikse ookeani vesikonda. Atlandi ja Vaikse ookeani vesikonna piir langeb enam-vähem kokku Boliivia ja Tšiili piiriga.^[4]

Boliivia suurim veekogu on Peruu ja Boliivia piiril asuv Titicaca järv. See on Lõuna-Ameerika suurim järv, mille pindala on 58 000 km². See asub 3812 m kõrgusel merepinnast ja on ühtlasi maailma kõige kõrgemal asuv laevatatav järv. Titicaca järvel puudub ühendus maailmamerega: sellest voolab välja Desaguadero jõgi, mis suubub merepinnast 3686 m kõrgusel olevasse 1000 km² suurusesse Poopó umbjärve, mille keskmine sügavus on 1 meeter.

Boliivia teised suuremad järves on Yata jõe ja selle lisajõe Benicito ülemjooksul olevad Roguagado, Huaytunasi ja Roguaga järv ning Concepcióni järv, kuhu voolab sisse Parapeti jõgi ja välja San Pablo jõgi.^[4]

Riigis kehtib 1967. aasta põhiseadus. Riigipea (president) valitakse otsevalimistel neljaks aastaks. Kahekojalisele Rahvuskongressile (Saadikutekoda ja Senat) kuulub seadusandlik võim. Valitsusele, kelle nimetab ametisse ja keda juhib president, kuulub täidesaatev võim.

Boliivia jaguneb üheksaks departemanguks (mis omakorda jagunevad 100 provintsiks):

• Chuquisaca departemang (keskus Sucre)
• Cochabamba departemang (Cochabamba)
• El Beni departemang (Trinidad)
• La Pazi departemang (La Paz)
• Oruro departemang (Oruro)
• Pando departemang (Cobija)
• Potosí departemang (Potosí)
• Santa Cruzi departemang (Santa Cruz de la Sierra)
• Tarija departemang (Tarija)

Boliivia sõjavägi koosneb maaväest, mereväest (jõgedel ja Titicaca järvel) ning õhuväest.

Boliivia jaguneb kuueks sõjaväeringkonnaks. Sõjavägi jaguneb kümneks diviisiks. Õhuväel on üheksa baasi, peamiselt suurtes linnades. Baasid asuvad La Pazis, Cochabambas, Santa Cruzis, Puerto Suárezes, Tarijas, Villamontesis, Cobijas, Riveraltas ja Roborés.

Boliivias kehtib vabatahtlik ajateenistus. Vabatahtlikult saab ajateenistusse astuda 18-aastaselt, kuid kui ajateenijatest tekib puudus, siis alandatakse vanusepiiri 14 aastani. Ajateenistus kestab 12 kuud. 20% sõjaväelastest on 14–15-aastased ja veel 20% 16–17-aastased. Armees on umbes 31 500 meest, neist mereväes 5000.

Valitsuse iga-aastane kaitsekulutuste eelarve on 130 miljonit USA dollarit. Boliivia sõjaväes on aktiivseid liikmeid 55 000 ringis.

Eestiga sõlmiti diplomaatilised suhted 10. märtsil 2004.

Boliivia rahvaarvult suurim linn on Santa Cruz de la Sierra (1,451 miljonit elanikku). Järgnevad El Alto (859 tuhat), La Paz (835 tuhat), Cochabamba (595 tuhat) ja Sucre (280 tuhat) (kõik 2007. aasta andmed).

Boliivias elab mitukümmend rahvast. Ametlikke keeli on Boliivias 39. Kõige arvukamad rahvad on ketšuad (2,5 miljonit), aimarad (2 miljonit), tšikitanod (180 tuhat) ja guaraniid (125 tuhat). Kõige levinumad keeled on 2001. aasta rahvaloenduse andmetel hispaania keel (60,7%), ketšua keel (21,2%) ja aimara keel (14,6%). Teisi indiaani keeli räägib 1,2% rahvast, ülejäänud 2,4% jäävad välismaistele keeltele. Boliivia Riikliku Statistikainstituudi 2007. aasta andmetel õpib 28,1% lastest esimese keelena selgeks mõne indiaani keele.

Laias laastus hõlmavad indiaanlased Boliivia elanikest 55%, mestiitsid 30% ja valged 15%. Valged on enamasti päritolult hispaanlased, kes põlvnevad varastest Hispaania kolonistidest. Nii enne kui pärast iseseisvumist on just nemad moodustanud aristokraatia. Palju leidub Boliivias sakslasi, itaallasi, baske ja horvaate, kes on sageli põlvkondade viisi oma kultuuri säilitanud. Näiteks elab Ida-Boliivias 40 000 saksa keelt rääkivat mennoniiti.

2006. aastal oli Boliivia rahvastiku kasvukiirus 1,45% aastas.

Rahva enamuse moodustavad katoliiklased. Viimasel ajal laieneb märgatavalt paljude teiste maailmavaadete toetajaskond. Riikliku Statistikainstituudi 2001. aasta uurimuse järgi olid 78% boliivlastest katoliiklased, 16% protestandid ja 3% järgis muid kristlikke religioone. Seevastu 2008. ja 2008. aastal valitsusväliste organisatsioonide korraldatud gallupi järgi olid boliivlastest 59% katoliiklased, 15% inkade religiooni järgijad, 12% ateistid või agnostikud, 11% protestandid ja 3% ülejäänud religioonide järgijad.

Boliivias on Lõuna-Ameerika kõige väiksem sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta.

Põllumajandus annab Boliivia SKT-st 15%. Põllumajandussaadustest eksporditakse kõige rohkem sojauba, peamiselt Andide ühisturul.

Boliivia majanduslikku kasvu on takistanud kaks asjaolu: tina hinna tohutu langus 1980. aastate alguses ja külma sõja lõpp. Külma sõja ajal andsid lääneriigid Boliiviale suurt majanduslikku abi selleks, et ta oma majanduse vabana hoiaks, ja pärast külma sõja lõppu see abi lõppes.

Boliivias asub hinnanguliselt 50–70% maailma liitiumivarudest. Kuid suur osa sellest asub soolatasandiku Salar de Uyuni all, mis on tähtis turismiobjekt, ja Boliivia valitsused on seni eelistanud omapärast maastikku säilitada.

2000. aastal sõlmis USA ettevõte Bechtel Boliivia tollase presidendi Hugo Banzeriga lepingu, millega Cochabamba linna veevõrk erastati. Pärast erastamist tõstis Bechtel vee hinna linnas kolmekordseks ning keelustas vee võtmise kaevudest ja vihmavee kogumise. Järgnenud rahvarahutuste tulemusena pidi valitsus lepingu tühistama.

Boliivia suurim kaubanduspartner on USA. 2002. aastal eksportis USA Boliiviasse kaupu 283 ja importis 162 miljoni dollari eest.

Boliivia on olnud asustatud rohkem kui 2000 aastat, kui sinna rändasid aimarad. Aimarad seostavad end Huari–Tiwanaku tsivilisatsiooniga. Selle pealinn Tiwanaku asus Lääne-Boliivias juba umbes 1500 eKr, ehkki polnud siis tänapäeva mõistes rohkemat kui põllumajandusel põhinev küla.

400. aasta paiku hakkas Tiwanaku laienema. Esmalt hõivas see lisaks Lääne-Boliiviale Lõuna-Peruu ja Põhja-Tšiili, 7. sajandil ka kogu Peruu ranniku peaaegu Ecuadorini. Tiwanaku kattis oma suurima ulatuse ajal 6,5 km² ja seal elas 15 000–30 000 elanikku, ehkki hiljuti on välja pakutud ka sadadesse tuhandetesse ja isegi poolteise miljonini ulatuvaid arve.

950. aasta paiku kliima muutus. Titicaca kandis vähenes sademete hulk oluliselt. Eeldatavalt kestis mitu aastat järjest põud, millele järgnes tohutu näljahäda. Kõigepealt surid välja ülejäänud Titicaca-lähedased asulad, viimasena ka pealinn. 1000. aasta paiku Tiwanaku hävis ja tema impeerium lakkas ühes temaga olemast.

Boliivia sai 15. sajandil inkade riigi osaks, mille 1524–1533 vallutasid Hispaaniast pärist konkistadoorid.

1545 elas Boliivia alal üle 150 000 inimese. 1543–1776 kuulus Boliivia Ülem-Peruu nime all Peruu Asekuningriigi koosseisu ja hiljem Río de la Plata kuningriigi alla.

Simón Bolívar andis Antonio José de Sucrele valida, kas Ülem-Peruu jääb äsja välja kuulutatud Peruu Vabariigi koosseisu, ühineb Rio de la Plata Ühendatud Provintsidega või kuulutab end iseseisvaks. Sucre otsustas uue riigi kasuks ehk formaalselt kuulutas Ülem-Peruu Peruu Asekuningriigist sõltumatuks ja nimetas vastse riigi Bolivari järgi. Sucrest enesest sai Boliivia esimene president ja tema järgi on nimetatud ka riigi pealinn.

Täpsemalt kuulutas Sucre 6. augustil 1825 välja Bolivari Vabariigi. Mõni päev hiljem tegi Boliivia kongresmen Manuel Martín Cruz ettepaneku: "Kui Romuluse järgi sai nime Rooma, siis Bolivari järgi peaks nime saama Boliivia." See nimi jäi riigile külge ja 3. oktoobril 1825 sai ametlikuks nimeks.

Salpeetrisõja (1879–1884) tulemusena pidi Boliivia loovutama oma rannikualad koos Antofagasta sadama ja rikaste salpeetriväljadega Tšiilile.

1932–1935 toimus Chaco sõda Paraguay vastu, mis oli samuti edutu.

2006. aastal valiti presidendiks Evo Morales, kellest sai riigi ajaloo esimene indiaanlasest president.

Boliiviat on iseloomustanud sagedased sõjaväelised riigipöörded ja riigipöördekatsed. Kuni 1980. aastateni olid maailma kõige innukamad riigipöörajad Boliivias. Umbes 160 iseseisvusaasta jooksul toimus seal 190 riigipööret. Ebastabiilse olukorra põhjustasid rahva madal haritus, keskajast pärinevad tavad ja raske majandusolukord.

Boliivia on ÜRO asutajaliige.

• Boliivia jalgpallikoondis
• 2024. aasta Boliivia riigipöördekatse