Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
 Tadej Pogačar (2022) | ||||||||||||||||
| Isikuandmed | ||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Riik | Sloveenia | |||||||||||||||
| Sünniaeg | 21. september 1998 | |||||||||||||||
| Sünnikoht | Komenda | |||||||||||||||
| Pikkus | 176 cm | |||||||||||||||
| Kaal | 66 kg | |||||||||||||||
| Sportlaskarjäär | ||||||||||||||||
| Spordiklubi | UAE Team Emirates | |||||||||||||||
| Medalid | ||||||||||||||||
| ||||||||||||||||
Tadej Pogačar (sündinud 21. septembril 1998 Komendas) on Sloveenia jalgrattur. Ta on kolmekordne Tour de France'i võitja (2020, 2021 ja 2024).
Pogačar on mitmekülgne rattur, kes suudab võita nii suurtuure, ühepäevasõite kui ka temposõite. Tour de France'il on ta lisaks kolmele üldvõidule võitnud rekordilised neli korda parima noorratturi arvestuse ja kaks korda mägedekuninga tiitli. Ta võitnud ka Giro d'Italia (2024), Tirreno–Adriatico (2021, 2022), Paris-Nice'i (2023), Volta a Catalunya (2024) ja UAE Touri (2021, 2022) mitmepäevasõidud, Giro di Lombardia (2021, 2022, 2023, 2024), Ronde van Vlaandereni (2023), Liège-Bastogne-Liège'i (2021, 2024), Strade Bianche (2022, 2024), Amstel Gold Race'i (2023) ja La Flèche Wallonne'i (2023) ühepäevasõidud ja tulnud grupisõidus maailmameistriks (2024) ning kolm korda temposõidus Sloveenia meistriks.
Pogačar alustas rattatreeninguid 9-aastaselt. 2017. aastal liitus ta profitiimi Rog-Ljubljanaga, kus tema treeneriks sai endine tipprattur Andrej Hauptman. Hauptman oli Pogačari märganud juba 2011. aastal, kui ta oli jälgimas noortevõistlust, kus Pogačar jälitas rühma endast vanemaid rattureid. Hauptman eeldas, et ta oli grupist maha jäänud ja palus korraldajatel teda aidata, kuid talle vastati, et Pogačar on eespool olevat gruppi ringiga kinni püüdmas.[1]
2019. aastal liitus Pogačar Araabia Ühendemiraatide meeskonnaga UAE Team Emirates. Ta tegi meeskonnas debüüdi Tour Down Underil ja võitis veebruaris Volta ao Algarve velotuuri. Mais võitis ta Tour of California, millega sai temast läbi aegade noorim rattur, kes võitnud UCI WorldTouri tasemel võistluse. Ta tegi suurtuuri debüüdi Vuelta a Españal, kui võitis kolm mägedeetappi, tuli üldarvestuses kolmandaks ja oli parim noorrattur.
2020. aastal osales ta esimest korda Tour de France'il. Koroonapandeemia tõttu juulist augusti lõppu ja septembrisse lükatud velotuuril pidi ta esialgu aitama meeskonna liidrit Fabio Arut ja kaotas esimestel etappidel aega. Pärast Aru katkestamist võitis Pogačar 9. etapi ja tõusis üldarvestuses seitsmendaks. Pärast 13. etappi, kui ta suutis koos Primož Rogličiga konkurentidelt lõputõusul eest ära sõita, tõusis ta üldarvestuses kaasmaalase Rogliči järel teiseks. Pogačar võitis 13. etapi, kuid kaotas 17. etapil Rogličile aega juurde ja oli enne eelviimast etappi liidrist 57 sekundi kaugusel. 20. etapil suutis ta aga temposõidu võita ja edestas Rogličit finišis enam kui kahe minutiga. Sellega tõusis ta tuuri liidriks ja läks juhtima ka mägedekuninga arvestuses. 21. etapil Pariisis üldarvestuses enam olulisi muudatusi ei toimunud. Pogačar tegi Tour de France'i võiduga ajalugu. Temast sai noorim Tour de France'i võitja pärast 1904. aastat, kui võistluse võitis Henri Cornet. Ta oli 12. rattur ja esimene pärast 1983. aasta võitjat Laurent Fignoni, kes võitnud üldarvestuse oma debüüdil. Ta võitis ka mägedekuninga ja parima noorratturi tiitli, millega oli esimene rattur pärast Eddy Merckxi, kes võitnud samal aastal kolmes ametlikus arvestuses.
Pogačar alustas 2021. aasta hooaega võitudega UAE Touril ja Tirreno-Adriatico velotuuril. Aprillis võitis ta oma karjääri esimese Monumendi, kui edestas Liège-Bastogne-Liège'i finišiheitluses Julian Alaphilippe'i ja David Gaudud.
Tour de France'il võitis võitis Pogačar kolm etappi ning teenis üldvõidu teisena lõpetanud Jonas Vingegaardi ees enam kui viieminutilise eduga. Sellega sai temast noorim rattur, kes suutnud võita kaks järjestikust Tour de France'i. Teist aastat järjest võitis ta ka mägedekuninga ja parima noorratturi arvestused.
Suveolümpiamängudel Tokyos võitis ta grupisõidus Richard Carapazi ja Wout van Aerti järel pronksmedali.
Okroobris võitis ta oma karjääri teise Monumendi, kui edestas Il Lombardia ühepäevasõidu lõpuspurdis Fausto Masnadat. Sellega sai temast Fausto Coppi, Eddy Merckxi ja Bernard Hinault' järel neljas rattur, kes suutnud samal aastal võita Tour de France'i ja Il Lomberdia ning Coppi ka Merckxi järel kolmas rattur, kes suutnud ühel hooajal võita Touri ja kaks Monumenti.
Pogačar alustas 2022. aasta hooaega UAE Touril, kus kaitses tiitlit, edestades Adam Yatesi ja Pello Bilbaod. Strade Bianchel ründas ta 49 kilomeetrit enne lõppu ja võttis soolosõiduga võidu Alejandro Valverde ja Kasper Asgreeni ees. Märtsis kaitses ta tiitlit ka Tirreno-Adriatico mitmepäevasõidul, kui edestas Jonas Vingegaardi peaaegu kahe minutiga. Ta tegi debüüdi Ronde van Vlaandereni ühepäevasõidul, kus saabus lõpusirgele liidrina koos Mathieu van der Poeliga, kuid jäi taktikalise eksimuse tõttu van der Poeli ning tagant tulnud Dylan van Baarle ja Valentin Madouas' järel neljandaks.
Tour de France'il võitis ta taas kolm etappi, kuid jäi üldarvestuses Jonas Vingegaardi järel teiseks. Ta tõusis 6. etapi järel liidriks ja hoidis viis päeva kollast särki. Alpides toimunud 11. etapil kaotas ta konkurentidele aega ja jäi Vingegaadist kahe ja poole minuti kaugusele. Touri jooksul tabasid UAE meeskonda mitmed probleemid ning kolmandal nädalal jätkasid Pogačari meeskonnakaaslastest võistlust vaid Brandon McNulty, Mikkel Bjerg ja Marc Hirschi. 17. etapil üritas Pogačar korduvalt rünnata ja võitis etapi, kuid ei suutnud Vingegaardilt piisavalt aega tagasi võita. 18. etapil ründas ta eelviimasel tõusul taas, kuid ei suutnud Vingegaardilt eest ära sõita. Järgnenud laskumisel Pogačar kukkus ja jäi Vingegaardist paarikümne sekundi kaugusele. Vingegaard otsustas konkurenti järgi oodata, misjärel surusid nad kätt ja jätkasid võistlust.[2] Viimasel tõusul jäi Pogačar Vingegaardist taas maha ja kaotas talle enam kui minutiga. Velotuuri üldkokkuvõttes kaotas Pogačar Vingegaardile 2.43, kuid võitis kolmandat aastat järjest parima noorratturi arvestuse.
Tour de France'i järel võitis Pogačar GP Montréali ühepäevasõidu ja osales maailmameistrivõistlustel Wollongongis, kus sai temposõidus kuuenda ja grupisõidus 19. koha. Hooaja lõpus võitis ta Tre Valli Varesine ühepäevasõidu ja kaitses Il Lombardial tiitlit, edestades lõpuheitluses Enric Masi.
Pogačar alustas hooaega võitudega Vuelta a Andalucía ja Paris-Nice'i velotuuridel. Ta jätkas võitudega Ronde Van Vlaandereni, Amstel Gold Race'i ja La Flèche Wallonne ühepäevasõitudel. Liège-Bastogne-Liège'il kuulus ta favoriitide hulka, kuid kukkus esimestel kilomeetritel ja murdis randmeluu. Vigastus segas tema ettvalmistust Tour de France'iks ja ta kahtles, kas suudab üldarvestuses konkureerida.[3] Tour de France'il võitis ta kaks etappi ja sai kokkuvõttes teise koha, kaotades Jonas Vingegaardile ligi seitsme ja poole minutiga. Ta võitis neljandat korda parima noorratturi arvestuse, millega püstitas uue rekordi. Maailmameistrivõistlustel Glasgow's võitis Pogačar pronksmedali Mathieu van der Poeli ja Wout van Aerti järel. Oktoobris võitis ta kolmandat korda järjest Il Lombardia klassiku.
2024. aastal alustas ta oma hooaega alles märtsi alguses, kuid võitis oma esimesel võistluspäeval soolosõiduga Strade Bianche ühepäevasõidu, rünnates juba 82 kilomeetrit enne finišit ja juhtides võistlust üksinda kuni lõpuni. Milano-Sanremo ühepäevasõidul näitas ta head vormi, saades sprindifinišis Jasper Philipseni ja Michael Matthewsi järel kolmanda koha, edestades lõpuspurdiga ka mitmeid tippsprintereid. Volta a Catalunya velotuuril võitis Pogačar neli etappi ja edestas üldarvestuses teiseks tulnud Mikel Landat enam kui kolme ja poole minutiga. Aprillis võitis ta 34-kilomeetrise soolosõiduga teist korda Liège-Bastogne-Liège'i ühepäevasõidu, edestades teisena lõpetanud Romain Bardet'd enam kui pooleteise minutiga.
Mais võitis Pogačar Giro d'Italia, edestades teiseks tulnud Daniel Martínezt ligi 10 minutiga. Ta võitis velotuuril kuus etappi ning oli parim mägedepunktide arvestuses.
Tour de France'il võitis Pogačar 6 etappi, tõusis 4. etapi järel üldliidriks ja hoidis liidrikohta kuni velotuuri lõpuni. Ta edestas teisena lõpetanud Jonas Vingegaardi enam kui 6 minutiga. Sellega oli Pogačar esimene rattur pärast Marco Pantanit, kes suutnud ühel aastal võita nii Giro kui ka Touri. Samuti sai temast esimene mittesprinter pärast 1938. aastat, kes suutnud Touril võita kolm järjestikust etappi, ning teine rattur pärast Gino Bartalit, kes võinud ühel Touril viis mägedeetappi. Tuuri lõppedes oli ta kandnud 2024. aasta suurtuuridel liidrisärki 39 etapil, millega ta ületas Eddy Merckxi 1970. aastast püsinud rekordi (37).
Maailmameistrivõistlustel Zürichis ründas ta grupisõidus 100 kilomeetrit enne lõppu, sõitis viimased 50 kilomeetrit üksinda ja tuli maailmameistriks, edestades hõbemedali võitnud Ben O'Connorit 34 sekundiga. Sellega sai temast Eddy Merckxi ja Stephen Roche'i järel kolmas meesrattur, kes võitnud ühe hooaja jooksul Giro d'Italia, Tour de France'i ja maailmameistritiitli. Oma esimesel võistlusel valitseva maailmameistrina, Giro dell'Emilial, ründas ta 37 kilomeetrit enne lõppu ja edestas teisena lõpetanud Thomas Pidcocki ligi kahe minutiga. Hooaja lõpus võitis ta neljandat korda järjest Il Lombardia ühepäevasõidu, rünnates 48 kilomeetrit enne lõppu ja edestades finišis lähimat jälitajat Evenepoeli enam kui kolme minutiga. Varem oli Il Lombardia neljal korral järjest võitnud vaid Fausto Coppi aastatel 1946–1949.
Tadej Pogačari ema Marjeta on prantsuse keele õpetaja ja isa Mirko juhib aastast 2021 profimeeskonda Ljubljana Gusto Santic.
Pogačari elukaaslane on Sloveenia jalgrattur Urška Žigart. Nad elavad Monacos.
LIMS forum content by LIMS forum members is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 4.0 International License. Based on a work at www.limsforum.com.
