Type a search term to find related articles by LIMS subject matter experts gathered from the most trusted and dynamic collaboration tools in the laboratory informatics industry.
Alain Badiou (sündinud 17. jaanuaril 1937 Rabatis Marokos) on prantsuse filosoof.
Koos Giorgio Agambeni ja Slavoj Žižekiga on Badiou kontinentaalfilosoofia postmodernismivastase koolkonna tähtis tegelane. Ta püüab avaldada olemist, tõde ja subjekti niisugusel kujul, mis tema sõnul ei ole postmodernistlik, kuid pole ka lihtsalt modernismi kordamine. Poliitiliselt on Badiou vasakpoolne, ta on marksist ja kommunist.
Badiou õppis Pariisi eliitkoolis Louis XIV lütseumis ja seejärel 1957–1961 eriti mainekas ülikoolis École Normale Supérieure'is. 1963. aastal sai ta Reimsis lütseumiõpetajaks. Sel ajal hakkas ta romaane kirjutama ja tema esimene romaan "Almagestes" ilmus 1964.
Badiou oli noorena poliitiliselt väga aktiivne. Ta oli 3. aprillil 1960 asutatud Ühinenud Sotsialistliku Partei asutajaliige. See erakond oli väga aktiivne võitluses Alžeeria dekoloniseerimise eest. Üliõpilaste 1968. aasta ülestõus tugevdas tema äärmusvasakpoolset maailmavaadet ja sel ajal osales ta sõjalistes rühmitustes. Näiteks oli ta üks neist, kes 1969 asutas Prantsusmaa Marksistlike-Leninistlike Kommunistide Liidu.
1967 asus ta tööle uurimisrühmas, mille organiseeris kommunistlik filosoof Louis Althusser. Teda mõjutas tugevalt Jacques Lacan. Ta sai filosoofiaajakirja Cahiers pour l'Analyse toimetuse liikmeks ja kaastööliseks. See ajakiri oli mõjukas, kuigi seda ilmus aastail 1966–1969 ainult kümme numbrit.
1969. aastal sai Badiou Pariisi VIII ülikooli õppejõuks. Selles ülikoolis astus ta ägedasse intellektuaalsesse väitlusse kaasõppejõudude Gilles Deleuze'i ja Jean-François Lyotardiga, kelle filosoofilisi töid ta pidas teadusliku marksismi haiglaslikeks kõrvalekalleteks. Kui 1980. aastail marksismi ja psühhoanalüüsi populaarsus vähenes, avaldas ta tehnilisemaid ja abstraktsemaid filosoofilisi töid, näiteks "Subjekti teooria" (1982), kuid ta ei öelnud Althusserist ja Lacanist iialgi lahti ning ka tema viimase aja töödes pole haruldased pooldavad vihjed marksismile ja psühhoanalüüsile.
Teoses "Olemine ja sündmus" ("L'être et l'événement", 1988) arendab ta teesi, et matemaatika on ontoloogia.
Tõekäsitluses ühendab ta kunsti, armastuse, poliitika ja teaduse tõe.
Margus Vihalema Pariisi Ülikoolis kaitstud doktoritöö on valminud Badiou juhendamisel.[1]